Otsingutulemused

Tänapäeva Eesti üks tunnustatuimast ja andekamaist kirjanikest, Viivi Luik, on alati valutanud südant oma maa ning rahva saatuse pärast. Erilise tunnustuse tõi talle põlvkonnaromaan "Seitsmes rahukevad". Poetessina hoiab ta oma luule kaudu imet, lihtsat ja inimlikku. Olgu see siis lilla hüatsint kivilinna määrdunud aknaruudus, taevaste tuul puhumas laiali eluvaevade tusapilvi või maa ja isamaa kestmise tume talvejää. Viivi Luik on terve põlvkonna ajalaulikuna luulekeelde ümber sulatanud ränkade aegade hingevalu, masenduse ja lootuse. Hetki aja liikumisest mõtestavad Viivi Luik ja Jaan Kaplinski.

Dokumentaalfilm on tehtud suurte muutuste künnisel – Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses. Rikkalik arhiivimaterjal võimaldab käsitleda Eesti riigi meremeeste, laevade ja sadamate ajalugu ning saatust läbi aegade. Meenutused Eestist kui mereriigist viivad Eesti Vabariigi algusaastatesse. Meremeeste ja laevade saatused on üks osa kogu riigi saatusest. Filmis kajastuvad traagilised sõja-aastad ja meresõit võõra lipu all. Kasutatud on arhiivikaadreid ja -fotosid. Intervjueeritud on paljusid merelaevandusega seotud inimesi, kes räägivad Eesti merelaevanduse ajaloost, headest ja keerulistest aegadest – minevikust, olevikust, tulevikust. Lootused uuele elule puudutavad noorte meremeeste väljaõpet ja nende unistust olla Eesti meremees, seilata Eesti lipu all.

Lüüriline reportaaž reisijatest Tallinna lähirongis. Mõtisklusfilm eluteest, põlvkondade vaheldumisest ja elulistest väärtustest, mis sünnib rongireisijaid jälgides. Režissöör Valeria Anderson jätkab loomingulisi otsinguid, millega tegi algust filmis „Tartu – kevad 1974“, leides, et kõrvuti sünkroonse, sotsiaalselt problemaatilise filmipublitsistika kõrval on vaja arendada ka poeetilist filmikeelt. Rongi aknast avanev kevadine maastik, hooned ja loosungid segunevad assotsiatiivselt vagunis toimuvaga. Filmis kõlavale Tõnu Naissoo muusikale on kirjutanud sõnad Paul-Eerik Rummo, laulab Urmas Alender.