Otsingutulemused

Peeter on kupleekuningas. Kuplee kui žanr on koos temaga vajumas unustuste hõlma. Kuidas leppida paratamatusega ja toime tulla stressiga, kui kadumas on kõik, mille nimel seni elatud? Julge teekonna ja reisi iseendani võtab ette näitleja ja kupleelaulja Peeter Kaljumäe.

Lagle Pareki rännak algab 1941. aastal ja jõuab välja tänapäeva. Tema esimene reis viis teda juba lapseeas koos perega küüditatuna Siberisse ning aastakümneid hiljem poliitvangina Mordva vangilaagrisse. Nendest sündmustest hoolimata ei meenuta Lagle seda aega kui kannatuste rada, vaid pigem kui seiklust. Parek on ideaalne eeskuju mõistmaks, kuidas kõikide raskuste puhul saab jääda inimeseks. See on lugu inimese olemusest ja kirest elada, elada ausalt. Sealjuures Lagle ei väsi kordamast oma ema tarkust: "Pole vahet, kus sa elad, peaasi, et sa inimeseks jääd".

Film portreteerib avalikkusele üht tabamatut ja kinnisema iseloomuga tippsportlast, Eesti rallisõitjat Ott Tänakut. Vaatajale avaneb harukordne võimalus elada ühe hooaja vältel kaasa Oti püüdlustele võita samaaegselt nii WRC-sarja maailmameistritiitel kui kohaneda uue autoga uues meeskonnas. Igapäevase tööna maakera eri paigus eluohtlikel kiirustel kihutava tippsõitja silme läbi avaneb ühtviisi nii rallimaailma närvesööv kui ka glamuurne elu. Paralleelselt tõusude ja mõõnadega etapist etapini rullub lahti ka inimlik lugu, kuidas Euroopa kirdenurga väikesaare põikpäine poiss murdis end käänulise teekonna kiuste rallimaailma eliiti. Kinnise ja keerulise iseloomuga Oti tuttavadki ei usu, et avalikkuse tähelepanu vältiv mees lubab endast filmi teha ja küsivad meilt, kas ...

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Dokumentaalfilm Rein Taageperast on kvintessents suure mõtleja ja suure tegutseja eluteest ning elutööst. Filmis kõnelevad arhiiviürikud, aga ka tema kaasteelised nii Kalifornias kui Eestis. Ja muidugi Rein Taagepera ise.

Film tugineb osaliselt Tõnis Mäe eluloole, kuid keskendub rohkem tema tänasele loomingule, uute laulude valmimisele – ja näitab, kuidas ka igas uues loos peegeldub tema isemoodi maailm, kajastuvad erinevad hetked kogu tema elust ja Eesti kultuuriloost.

Risti kirikuõpetaja Annika Laats ei karda võitlusi, olgu nende vallandajaks kultuuriväärtused, koguduse hoole alla võetud pagulased või dogmaatilised arusaamad usust ja inimesest.

Leonhard Lapin on Eesti moodsa kunsti klassik, kuid samas ka enfant terrible, keda saadavad pidevalt skandaalid, pikantsed legendid ja kadedate nurin. Lapin astub eneskindlalt keskpärasuse konnasilmale, ise olukorda täiel rinnal nautides. Muusade poolt armastatud kunstnik ei häbene oma salasuhteid. Neid jätkub Lapinil ka nüüd, mil 70 juubel seljataga. Uus eesti film avab uksed kaduva boheemluse maailma, kus poliitkorrektsuse asemel vohab mahlakas sõnavara.

Isa Guy Barbier de Courteix (20.09.1921 – 21.06.2011) oli roomakatoliku vaimulik, kes töötas alates 1964. aastast Soomes ja alates 1992. aastast paralleelselt ka Eestis. Pärast Prantsusmaa okupeerimist Saksa vägede poolt 1940. aastal saadeti töölisena Saksamaale Halle linna sõjatehasesse, kus liitus vastupanuliikumisega. Peatselt arreteeriti, viibis kinnipidamisel viies eri vanglas ja neljas koonduslaagris. Isa Guy Barbier elas ime läbi üle natside koonduslaagrid ja 1951. aastal sai temast katoliku preester. Ta oli Eestis ja Soomes ainus, kes tegeles eksortsismiga.