Otsingutulemused

Vinüülplaadi pöörlemises ja nõelaraginas on salapärast võlu ning nostalgiat kadunud aegade järele. Tänapäeva maailmas, kus pealtnäha kõik on juba avastatud ja läbi uuritud, kõnnib Tartu melomaan Ahto mööda unustatud radu ning täidab valgeid laike raudse eesriide taguse vinüülimuusika ajaloos.

Orm Oja on La Bottega peakokk, teda peetakse üheks edukamaks kokaks Eestis. See dokumentaalfilm heidab pilgu Ormi igapäevaelule ja püüab mõista tema mõtteviisi.

Fred Jüssi on loodusfilosoof, kes seistes looduse ja kultuuri ristteel on sügavalt läbi tunnetanud inimeseks olemise põhiküsimused. Praeguses maailmas räägitakse nii palju edukusest ja töörabamisest. See film on viljakast mittemidagitegemisest. Laiskuse ja jõudeelu kiituseks. Hümn aeglasele elule. Kulgedes mööda looduse salaradu, vaadates tundide kaupa rändavaid pilvi ja vajudes lõkkesuitsu magusasse embusse, jäävad meist kaugele maha linnakära ja majanduskasv. Nagu mõtiskleb loodusfilosoof Fred Jüssi: vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga

Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on Lapin just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Leonhard Lapini lapsepõlv möödub 1950ndate aastate Räpinas. 1960ndate teisel poolel, kesk sügavat nõukogude aega, läheb ta aga pealinna, et kunstiinstituudis arhitektuuri õppida. Mässumeelsest tudengist kujuneb Nõukogude Eesti esiavangardist, kes maalib, teeb graafikat ja arhitektuurijoonistusi, arhitektoone ja arhitektuuriprojekte, korraldab performance’eid ja happening’e, aga ka kirjutab ja luuletab ning loob oma arhitektuuri- ja värviteooria. Keevalise natuuriga käivad kaasas konfliktid võimudega, samuti kirglikud inimsuhted. Lapini lähiringist kujuneb välja legendaarne arhitektide sõpruskond, kellest on räägitud kui ...

Urve Tauts on särav ja karismaatiline naine. Viiskümmend aastat kestnud lauljakarjääri jooksul jõudis ta laval elada sadu lavaelusid, armastada ja vihata, surra arvutul hulgal lavasurmasid. Vahur Laiapea dokumentaalfilm on mäletamisest ja keskendub enam mäletamise ilule ja kurbusele, kui mälestuste endi sisule. Inimene, kes ei karda saada haavatud, avaneb erilisel viisil ja miks peakski teda haavama. Kohtumised inimestega, kohtumised iseendaga muusikas. Noor Urve Tauts laulab selles filmis palju. Laulab „Nõukogude Eesti“ kroonikalõikudes „Tsaari mõrsja“ Ljubašat ja „Carmenis“ muidugi Carmenit. Laulab lintidel ja plaatidel. Siiski - vähe, veidi ja õrnalt kuuleme selles filmis ka seenior-Urvet laulmas. See juhtub siis, kui tema klaveriõpetaja, filmimise ajal ...

Elen Lotmani portreefilm David Vseviovist, ühest tuntuimast raadiohäälest, kes on suutnud rahvale kultuuriloo põnevaks rääkida. Film avab inimese, kes on müütilise raadiohääle taga. Teeb seda läbi isikliku sündmuse, sünnipäevapeo meeleolu ja külaliste.

Vene režissööri Lilija Vjugina dokumentaalfilm on eesti kunstnikust Ülo Soosterist, keda ei võtnud omaks ei kodumaa ega ka kauge Venemaa, kuhu ta olude sunnil oma eluteel sattus. 1924. aastal Hiiumaal Pendi talus sündinud Sooster alustas oma õpinguid Tartus Pallases 1943. Mõned aastad hiljem, 1949. aastal mõisteti ta nõukogudevastase tegevuse eest kümneks aastaks Karaganda Dolinka vangilaagrisse. Vabanenud 1956. aastal, naasis Sooster esmalt Eestisse, ent kolis peagi abikaasa Lidiaga Moskvasse, kus temast sai vene avangardi teise laine tuntumaid esindajaid. Ametlikult oli ta graafik, teadusliku ulme illustraator, mitteametlikult eksperimentaalmaali meister, esimene nõukogude sürrealist, kelle isiklik metafüüsika peegeldus tema stiilis. Ülo Sooster suri 1970. ...

Portreefilm ühest aegade parimast jalgpallurist Eestis. Lugu sellest, kuidas Maardus elavast vene poisist saab eestlaste kangelane. Ometi ei kulgenud maestroks kutsutava Vassiljevi karjäär veatult. Filosoofina suutis ta lahti mõtestada nii karjääri kõrghetked kui altminekud.

Peeter on kupleekuningas. Kuplee kui žanr on koos temaga vajumas unustuste hõlma. Kuidas leppida paratamatusega ja toime tulla stressiga, kui kadumas on kõik, mille nimel seni elatud? Julge teekonna ja reisi iseendani võtab ette näitleja ja kupleelaulja Peeter Kaljumäe.

Lagle Pareki rännak algab 1941. aastal ja jõuab välja tänapäeva. Tema esimene reis viis teda juba lapseeas koos perega küüditatuna Siberisse ning aastakümneid hiljem poliitvangina Mordva vangilaagrisse. Nendest sündmustest hoolimata ei meenuta Lagle seda aega kui kannatuste rada, vaid pigem kui seiklust. Parek on ideaalne eeskuju mõistmaks, kuidas kõikide raskuste puhul saab jääda inimeseks. See on lugu inimese olemusest ja kirest elada, elada ausalt. Sealjuures Lagle ei väsi kordamast oma ema tarkust: "Pole vahet, kus sa elad, peaasi, et sa inimeseks jääd".