Elu pisiasjad (2003)

Filmi autor vanadusest ja surmast

55 minuti pikkune film räägib inimestest nende eluõhtul: nende tehtust ja tegemata jäetust, kohatisest äralibisemisest maailma, kus teisi enam ei tunnetata.

“Tahaksin meenutada, et kõik filmis esinevad naised on emad. Seega pole normaalne, et nad ühel või teisel põhjusel hooldekodus elavad,” lausub režissöör, kelle hinnangul hea inimese tunneb ära sellest, et too otsib süüd eneses, mitte teistes. “Samas on andeks palumine ja andeks andmine kõige suuremad teod, mida inimene teha võib.”

Soojust toovad filmis vanurite ellu hooldekodu põetajad: küll memmede päid silitades, neid lusikast söötes, kannatlikult, otsekui väikese lapsega vesteldes. “Inimesed tahavad rääkida, aga nende kõrval lihtsalt ei ole kedagi, kes kuulaks,” leiab filmi autor, ”sellepärast nad ongi seal. Hooldekodus.”

Filmitegemise käigus muutus režissööri suhtumine vanadusse. “Minus tekkis nende inimestega suheldes palju rohkem austust. Hirmu küll mitte,” tunnistab ta, kuid ei oska soovitada nippi vanaduse- ja surmahirmust üle saamiseks. Filmis intervjueeritud naised surma ei karda, kuid tunnistavad, et tahaksid veel elada ja elaksid uue kogemuse tekkides ehk mõne-võrra targemini. “Kahju, et see aeg otsa saab,” nendib üks memmeke.“
Eelrand, H. (2003). Dorian Supini film. Eesti Päevaleht, 20. dets, lk 10.

Filmist kriitiku pilguga

Margit-Mariann Koppel: „Filmi puhul on kõige tähtsam ja kõige keerulisem leida mõttele õige vorm. “Sisu peab olema väga hea, et tekitada vaatajas kaja sellest, mida tahtsid öelda,” räägib Dorian Supin.

Filmi “Elu pisiasjad” idee valuvormi valamise käigus selgus, et stilistiliselt ei ole võimalik hooldekodu maailmast välja minna ega seda välismaailmaga kokku sobitada. Niivõrd erinevad on nad. Nii transformeerus film, mis algselt pidi rääkima surmast, filmiks elust. Ja jumala eest! Selles filmis on ilus isegi Surm.“
Koppel, M-M. (2004). Kui hea on sellel ilusal hommikul olla elus. Kultuur ja Elu, nr 1, lk 57-58.

Inna-Katrin Hein: „Minu hirm, et filmi vaadates tajun pidevalt surma varju ja lõhna, oli asjata. See oli väga elujaatav film. Leian, et doriansupinliku suhtumisega vanadusse ja surmasse peaks tutvust tegema iga Eesti ühiskonna tarbimisvõrgus rabelev indiviid.

Surma kartus nüüdisühiskonnas on naeruväärne, sest unustatakse ära elu tsüklilisus. Supin oma filmis „Elu pisiasjad“ aitab seda meelde tuletada. Meie elu on just selline, millised on meie mõtted. Oleme ainuüksi oma mõtlemise ja suhtumise ohvrid.“
Hein, I-K. (2005). Vanad "Vaprad ja ilusad". Postimees, 12. aug, lk 31.

Kristiina Davidjants: „Kuigi „Elu pisiasjad“ on sisututvustuse järgi dokumentaalfilm elust vanadekodus, pole tegemist mitte niivõrd filmidokumendiga tollest asutusest ja sealsetest elanikest, vaid pigem esseega inimolevusest ja tema hingest. Näeme maja asukaid nende igapäevases elus, toimetustes ning enamasti on kaamera suunatud just vanadekodu naiselanikele: kes räägib üht lugu, teine teist, kuid kõik need daamid on jäädvustatud oma füüsilise eksistentsi viimases staadiumis. Vuajeristlik kaamera jäädvustab vanadekodu prouade iluprotseduure, arsti juures käimisi, kõiki igapäevaseid toimetusi oma triviaalsuses. Isegi tantsupidu on filmis olemas, kuigi vastassoo esindajaid näikse nii sündmuspaigal kui ka kaadris nappivat. Nii mõneski stseenis näeb vaataja, et inimene küll suudab vähemalt sõnades aktsepteerida oma üürikest maist eksistentsi, kuid see ei tähenda täielikku edevuse kaotamist.

Ühiskonnas, kus valdav enamik visuaalse meedia narratiivist on üles ehitatud naise kehale ja selle ihaldamisele, tundub “Elu pisiasjad” muidugi lausa blasfeemilise filmina. Põlvkondadele, kes on saanud oma filmivaatamise kogemuse/hariduse keha diktaati manifesteerivatest teostest, mis järgivad Laura Mulvey kuulsat maksiimi “woman as image and man as bearer of the look” ehk “mehed on alati vaatajad ja naised vaadatavad”, on Supini film ilmselt mitmekordselt ebameeldiv linateos, tuletades meelde meie kõigi maisust. Kui kogu energia läheb elu jooksul ainult välise kesta eest hoolitsemisele, jäävad ilmselt ka teiste inimeste arutelud hinge jäävusest võõraks ning arusaamatuks.

Filmi visuaalne keel on küllaltki minimalistlik ja see on tingitud juba ilmselt dokumentaali enda spetsiifikast, sest antud filmi juures on režissöör pidanud tõenäoliselt väga diskreetselt toimetama ja mitte ringi rallitama hiiglasliku saatjaskonnaga. Kuid loomulikult ei saa arvustaja mööda vaadata uhkest kaamerasõidust filmi lõpus, kui muidu tasasesse argipäeva sekeldusi eksponeerivasse dokumentaalfilmi tuuakse vägevate visuaalsete kujundite abil sisse religioosne teema. Tegemist on suurejoonelise trikivõttega, kus kaamerasõidu ja montaaži abil luuakse mõjuv vaatepilt.“ /---/
Davidjants, K. (2004). Humanistlikest väärtustest. Sirp, 30. jaan, lk 16.

Olev Remsu: „Supini film “Elu pisiasjad” on hooldekodust ja armastusest. Ja mitte armastuse puudumisest, vaid selle olemasolust. /---/

Supin eelistab sõnumit paeluvusele, paelub sõnumiga. /---/ Vaataja tuleb endale kasvatada. Just nimelt kasvatada, kõlagu see pealegi veidi sovetlikult. Ja Supin kasvatabki. Ta näitab inimese väärikust, soliidses eas inimese väärikust. Noh, kui tahate, siis lihtsa inimese väärikust. Ja mis tähendab siin lihtsa? Vanaks saame me kõik, isegi miljonärid, surma ees oleme võrdsed.

Siit ka põhjus, miks film voogab aeglaselt. Vaataja uudishimu võib rahuldada kähku, ent austuse tekitamine elusügise vastu võtab aega. Tormamine ei sobigi. /---/

Veel üks üllatus ootas mind ees. Ma ei kahelnudki, et see küllaltki religioosne film lõpeb surmaga. Noh, küünlad põlevad, kantakse kirstu hooldekodust välja, papp saadab hinge oma teele. Stambid minus pressivad end peale, valisin juba, kes neist portreteeritavatest on siis lahkuja.

Eksisin taas. /---/ Supin lõpetab imega ning muudab oma filmi tõeliselt ja sügavalt religioosseks ilma igasuguse mustakuuelise pealetükkivuseta. Filmis jääb kõlama ülevus ja puhtus, helgus ja hingesuurus.“ /---/
Remsu, O. (2004). Inimese hing ei sure. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 104-105.