Dorian Supini dokumentaalfilm inimesest eluõhtul, väärikast vananemisest, elust Paunküla hooldekodus, eakate elanike mälestustest, nende unistustest ja argitoimetustest.
Hooldekodu elanike elu-olu kevadest talveni. Päev koosneb argitoimetustest, elu pisiasjadest. Iga toiming on omaette sündmus: hommikune ärkamine, söögiajad, rohtude võtmine, ka vetsuminek, pesemine, küünte lõikamine ja juuste piiramine. Vanad naised on jäädvustatud oma füüsilise eksistentsi viimases staadiumis, elutoimingutel abiks hooldekodu töötajad. Naised surma ei karda, aga oma väikesed unistused on ka elu veere peal olijatel: kes unistab lennukiga lendamisest, kes heast muusikast. “Oleks võinud veel elada, aga mis parata: aeg on otsas!” võtab üks vanaproua kokku enda ja oma kaasteeliste eluseisu. Naised jutustavad oma lapsepõlvest, kodutalust, kiigelkäimistest ja jaaniõhtust. Neile on jäänud veel mälestuste maailm. Kes enam ei kuule, näe või ei räägi, need on libisenud juba teiste jaoks kättesaamatusse maailma, kus väärikalt vananeda.
Vaata lisainfot selle filmi kohta