Avaleht » Filmiliigid

Arabella, mereröövli tütar (1982)

Aino Perviku samanimelise jutustuse motiividel

Mängufilmid | Seiklusfilm Kestus: 69:00

Mälestused

Peeter Simm:

Elus on piir hea ja kurja vahel nähtamatu, mis ei tähenda, et seda poleks olemas. Huvitavad on nüansid. Piraadilaeva kapten (Lembit Peterson) erineb muust röövlibandest, kes on karikatuurne kamp, nagu lastefilmis olema peab. Kapten on ju õilishing. Intellektuaal ja sõjamees, kes on läinud kurja teenistusse, säilitades ikkagi mingi moraali.
Peaosalise, piraadikapteni noore tütre leidmiseks panime lehte kuulutuse ja mitusada tüdrukut käis casting´ul. Palju oli selliseid tulesädemeid, kes mängisid Pipi Pikksukka. Mulle meeldis Inga-Kai Puskar just sellepärast, et ta rahulik ja raske pilguga, sarnanes Lembit Petersoniga oma meelelaadilt ja tarkuselt.
Tormi filmimiseks ehitati sarnane renn nagu suusahüppemägi, ainult kumer. Üleval oli vett täis põlevkivivagonett, mida kallutades lendas vesi mööda trampliini alla ja mauhti! näitlejatele peale. Ehitusmehed hoiatasid: „Ärge pange liiga palju vett, aitab 100–150 liitrist.“ Meie panime esimese raksuga kohe 500 liitrit. Vesi viis näitlejad minema. Nii Inga-Kai Puskar kui Lembit Peterson lendasid öösel merre, operaator Arvo Iho jäi laevanööride külge rippuma. Laev seisis kai ääres, õngitsesime nad välja. Hea, et kõik lõppes õnnelikult. Järgmised duublid tegime 100 liitriga. Need olid hulga efektsemad.
Minu elu üks jubedamaid lugusid oli, kui kaskadöör Aldo Tammsaar oleks äärepealt surma saanud. Aldo ise vastutas trikkide eest, oli kaskadööride ninamees. Filmisime Verhojanski laeval, mis seisis tühjana Paljassaare sadama lähedal. Aldo jooksis laevatrümmis mööda metalltala, mis oli napilt kümme sentimeetrit lai. Kuue meetri kõrgusel, ilma mingi julgestuseta: sel ajal ei saanud arvutiekraanil julgestusnööri ära kustutada, kõik oli ehe. Kummaski käes oli tal revolver, ta vajutas mõlemat päästikut – ja kõik 12 padrunit plahvatas üheaegselt. See oli pürotehniku viga, ta oleks pidanud katma paukpadrunite halvasti valtsitud ninad plastiliiniga. Tagasilöök oli nii võimas, et revolvrid lendasid Aldol käest ja ta hakkas tala peal kiikuma, tegi kätega ringe, et saada tasakaalu tagasi. Ta oleks peaaegu maha prantsatanud, vastu raudpõrandat. Õnneks jäi ühel hetkel pidama, muidu oleks ma trellide taha sattunud. Režissöör ju vastutab kõige eest.
Arvan, et see on mu enim vaadatud film: Nõukogude liidus oli „Arabellal“ üheksa miljonit vaatajat. Niimoodi levitajad ütlesid, konkreetset numbrit ei ole ma kuskil kirjas näinud. Igatahes oli tollal kombeks, et alates teatud vaatajanumbrist said stsenarist ja helilooja veel korra sama honorari. Läksime sel puhul Jaanus Nõgistoga restorani.
Kivimaa, E. (2011). "Arabella, mereröövli tütar": nähtamatu piir hea ja kurja vahel. Rmt: Peeter Simm: Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu Kirjastus, lk 85-86.
Vt samas ka Tõnu Kargu ja Jaanus Nõgisto meenutusi.

Arvo Iho:

„Arabella“ pidi olema muinasjutt mereröövlite, kullahunnikute, lendava jalgratta ja jäämägedega. Nagu ikka oli stuudiol raha vähe ja tuli nuputada, kuis see kõik ekraanile manada. Otsustasime Simmiga filmida näitlejaid hästi suurelt, et me vaesus ekraanilt välja ei paistaks. Tööstusmetalli jääke läbi difraktsioonivõre „valele“ lindile filmides „tegime“ hunnikute viisi kulda nagu alkeemikud kunagi. Külmhoonesse ehitasime osa röövlilaeva tekist ja taglasest ning ekraanil seilabki kalurilaevast ümber ehitatud purjekas jäämägede vahel. Moskva „kombinaatorite“ tehtud jäämäed ja „vajuvad veed“ jätavad paremat soovida, aga eks me ise ka muutusme veidi lasteks seda toredat muinaslugu tehes. Kuid head näitlejad ja lahe meeleolu selles lasteloos on ka praegu nauditavad.
Iho, A. (2012). Mina ja film. Akadeemia, nr 9, lk 1635-1648.

Joel Steinfedt:

Muusika kirjutas filmile "Arabella, röövlipealiku tütar" Jaanus Nõgisto. Tekstide autor on Hando Runnel. Mina olen vokaalsolist. Mäletatavasti sai salvestatud 4-5 lugu. Filmis oli ette nähtud, et mina mängin pimeda jutustaja osa. Et aga samal ajal sai minule osaks ENSV Kultuuriministri (sm Lott) käskkirjaga pooleaastane esinemiskeeld, siis ei tohtinud mind filmilindile jäädvustada. Siiski võisin ma peale lugeda jutustaja teksti ja laulda laulud. Minu osa aga täitis ja rääkis filmis minu häälega näitleja Sulev Luik."
http://kohviradio.com/board/topic/eetrisse-sai-muusikat-filmist-arabella-mereroovli-tutar (12.12.2011).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm