Jõulud Vigalas (1980)

Tallinnfilmi sünopsis

Film jutustab 1905. aasta Vigala sündmustest. Peategelaseks on hukatud revolutsionäär Bernhard Laipmann, kelle kujusse on koondatud teistegi legendaarsete revolutsioonitegelaste jooni. (Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 144)

Filmi sissejuhatav algustiiter

Usume, et legendina võib meie esiisade võitlus oma rahva vabaduse eest kesta kauem mistahes ajaloolisest dokumendist. Vigalas elas tõesti aastail 1866-1906 kohaliku muusikaseltsi juht Bernhard Laipmann. Meie filmis ühendab legendaarne õpetaja mitmete tollaste rahvavalgustajate uskumisi ja unistusi.

Mark Soosaare annotatsioon filmile

“Film jutustab tuntud revolutsionäärist Bernhard Laipmannist, kelle kuju on varemgi huvitanud eesti kirjanikke (A. Kalda, M. Aitsam). Filmis pakutakse Laipmanni keerulise isiksusena, kelle saatuses on tajutavad mitu kihti, kes näeb kaugemale oma kaaslastest, mõisaid rüüstavast vallarahvast, näeb läbi ka provokaatorid ning otsib oma õigluse teed.

Žanrilt on see film-ballaad 1905. aasta revolutsiooni sündmustest Vigalas, temas kajastub kogu Tsaari-Venemaa lääneosa olukord eesti revolutsioonilise maaintelligentsi probleemide kaudu.”
ERA R-1707.1.1863, lk 127.

Peategelasest

Bernhard Laipmann (2.02.1865 Vigala v. – 29.01.1906 Vigala v.), kunstnik Ants Laikmaa vend, oli Vigala valla haritud talunik, kohaliku muusikaseltsi asutaja ja juht. Ta osales Vigala rahva saadikuna Tartu aulakoosolekul 1905. aastal. Laipmann hukati karistussalklaste poolt 29. jaanuaril 1906. Tema kartmatu käitumine on andnud ainet rahvalauludele ja Aino Kalda novellile “Bernhard Riives”. Bernhard Laipmanni auks on skulptor Roman Haavakivi kavandi järgi Haapsallu aastal 1933 püstitatud mälestussammas.
Eesti entsüklopeedia (2000). 14. kd: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 222.

Ajalooallikad ei kinnita legendi Laipmannist, kes valis peksu asemel surma. Teada on vaid, et süüdistatuna 1905. aasta talurahvarahutuste õhutamises Vigalas mõisteti talle 1906. aasta jaanuaris surmanuhtlus, kuid legend tema uhkest eneseohverdusest ja häbistava peksu asemel mahalaskmise eelistamisest elab rahvapärimuses edasi.

Tartu aulakoosolekust

Aulakoosolek peeti 10.-12. detsembril 1905 Tartu Ülikooli aulas (sellest ka nimetus). Koosolek tuli kokku pärast seda, kui 10. detsembril Tartus Bürgermusse saalis peetud üle-eestimaaline rahvaesindajate koosolek oli lõhenenud kaheks eraldi koosolekuks. Aulakoosolekut juhatasid Jaan Teemant, Mihkel Martna ja Hans Pöögelmann ning seal andsid tooni sotsialistid ja radikaalid. Koosolek võttis 12. detsembril vastu käredad otsused (nn aulaotsused), mis olid lähedased VSDTP programmilistele seisukohtadele. Rahvast kutsuti üles tsaari isevalitsust kukutama, valima Asutavat Kogu ja rajama demokraatlikku vabariiki. Nõuti, et nii linnas kui ka maal tuleb demokraatlike valimistega moodustada revolutsioonilised omavalitsused, relvastada rahvas, boikoteerida valitsusasutusi, mitte maksta makse ja mitte anda nekruteid, samuti võtta koolides õppekeeleks emakeel.

Nendel otsustel oli revolutsioonilist võitlust hoogustav tähtsus. Aulasaadikud, keda oli ligi 500, viisid revolutsioonilise meeleolu ja otsused laiali kogu Eestisse. See õhutas mässu puhkemist 1905. aasta detsembris. Mitmel pool, umbes 50 vallas, seatigi sisse revolutsiooniline omavalitsus, moodustati omakaitse- ehk rahvamiilitsasalku, boikoteeriti tsaariametnikke jpm.
Eesti entsüklopeedia (2003), 12. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 29.

Vana–Vigala mõisast

Vana-Vigala mõis, Läänemaa üks esinduslikumaid mõisaansambleid, mis kuulus aastast 1420 kuni võõrandamiseni 1919. aastal baltisaksa aadlisuguvõsale Uexküllidele, põletati talurahvarahutuste käigus maha 16. detsembril 1905. Koos sellega hävisid ka üks Baltikumi väärtuslikumaid mõisaarhiive ning suur raamatu- ja kunstikogu. Mõisa härrastemaja taastati 1906-1907 mõnevõrra muudetud kujul ning aastast 1920 oli see põllutöökooli kasutuses. Praegu asub seal Vana-Vigala põhikool.
Eesti entsüklopeedia (2003), 12. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 645.

Filmi saamisloost

Mark Soosaare linateos on autori vaba tõlgendus Läänemaal 1905.-1906. aastal toimunud revolutsioonisündmustest  ja nende kohta säilinud mälestustest. Filmimõtte idanemisest räägib ta, et sellele aitas kaasa juhus. Tehes filmi Eduard Wiiraltist (Maised ihad, 1977) ja tundes, et peab jäädvustama neid inimesi, kes enam kaua ei kesta, sattus ta Läänemaale Velisele, kus sai kokku Jaan Limbergiga, mehega, kes 1905. aasta sündmustes osalejana oli oma silmaga näinud Bernhard Laipmanni surmapäeva sündmusi. Tasapisi tekkiski mõte sellest film teha. Ka Anton Kivi esitatud rahvalaul Laipmannist sai filmitud palju varem igaks juhuks, sest temagi oli juba kõrges eas. Lugedes revolutsionäär Mihkel Aitsami 1905. aasta mälestusi Läänemaalt, oli seal kõik juba olemas, märgib Soosaar. “See tahe ikkagi olla iseseisvad ja mitte elada edasi põlvili. Eks see ole ka selle filmi leitmotiiv ja ma arvan, et filmi tipphetk ongi see, kui Evald Aavik Bernhard Laipmannina astub kindral Bezobrazovi ette, kes on siis ette lugenud esimese kohtuotsuse, kus mehele on määratud 300 hoopi ja Siber. Ta võtab jõuliselt ja ütleb, et mina olen vaba eesti mees, mina ennast peksta ei lase.”
Jaak Lõhmuse käsikirjalised materjalid filmi käsitlevale telesaatele „Kaadris: Jõulud Vigalas“ (2011), ERR, http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-joulud-vigalas (4.08.2012).

Filmitegijatest

Mark Soosaare debüüt täispika mängufilmi stsenaristi, lavastaja ja operaatorina ning Omar Volmeri debüüt filmikunstnikuna.

Näitleja Kersti Kreismanni filmidebüüt Liisana ja vanameister Ants Jõgi viimane filmiroll Paiba talu vanaperemehena.

Elukutseliste näitlejate kõrval kutsus Mark Soosaar filmi mängima ka paljusid tuntud eesti kultuuritegelasi – filmis on jäädvustatud kunstnik Jüri Arrak (Ants Laikmaa), tollane kirjanduskriitik Linnar Priimägi (parun Uexküll), kirjanikud Ain Kaalep (parun Budberg) ja Jaan Kaplinski (pastor Busch), tõlkija Matti Vaga, kunstikollektsionäär Leopold Vene (Uexkülli aednik), toonane muuseumijuht ja filmi kunstnik Omar Volmer (Madis Lensmann), filmimehed Peeter Simm (Konstantin Päts),  Peeter Urbla (Jaan Teemant), Olav Neuland (Springberg) jt.

Bernhard Laipmanni osasse valiti esialgu Jüri Arrak, peale teda prooviti rollis veel luuletaja Peep Ilmetit (Gorinovit), kes filmi tootmisperioodil vahetati välja näitleja Evald Aavikuga.

Liisa rolli valiti algselt Ly Rebbas, kes hiljem vahetati välja Kersti Kreismanniga.

Parun Uexkülli osasse oli algul valitud Juhan Viiding, kes sellest aga hiljem loobus.

Kindral Bezobrazovit mängis Moskva Kesktelevisiooni diktor Viktor Balašov.

Tee ekraanile

Filmi tee ekraanile on üsna okkaline. Pikka aega ei võetud seda vastu ega lastud linale. Esimese stsenaariumivariandi tulevasele mängufilmile kirjutab Soosaar juba 1977. aastal. Aprillis 1979 valmib tal  3-osaline (linastamata) lühifilm Laipmannist pealkirjaga “Õpetaja”, mis sisaldab fragmente täispika mängufilmi “Jõulud Vigalas” loomiseks. Selles mängib Bernhard Laipmanni Jüri Arrak, tema naise Liisa osas on Ly Rebbas ja parun Uexkülli osas Juhan Viiding. Kuigi Soosaarel oli selleks ajaks valminud juba mitu õnnestunud dokumentaalfilmi, tuli tal teha see lühifilm, tõestamaks Tallinnfilmi juhtkonnale oma suutlikust ka mängufilmi luua. Kuid alles kaheksa kuud pärast lühifilmi valmimist, 20. detsembril 1979, võetakse M. Soosaare täispika mängufilmi režiistsenaarium tööpealkirjaga ”Õpetaja” Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi otsusega vastu ja antakse luba alustada tootmise ettevalmistamist.

Stuudio kunstinõukogu pole seni ikka rahul mitmete amatöörnäitlejate kasutamisega filmis ja leitakse ka teisi vajakajäämisi. Veel 14. veebruaril 1980, kui tootmine juba käis, otsustatakse pärast näitlejaproovidega tutvumist peaosatäitja Peep Ilmet siiski välja vahetada.
ERA R-1707.1.1863.

Töölepingud praeguste peaosa-täitjatega (Evald Aavik, Kersti Kreismann, Linnar Priimägi) sõlmitakse alles 28. märtsil 1980.
ERA R-1707.1.1869.

Täispikk mängufilm võetakse stuudio toimetuskolleegiumi otsusega vastu 17. oktoobril 1980 ning Tallinnfilmi Kunstinõukogu koosolekul 1. detsembril 1980, kus toimus filmi arutelu ja läbivaatus, saab Soosaare debüütfilm palju kiita.
ERA R-1707.1.1863.

Kuid linastusluba saadakse alles mitu kuud hiljem. Film esilinastub küll 23. jaanuaril 1981, ent püsib Eesti ekraanidel vaid paar nädalat. Siinse EKP Keskkomitee korraldusel võetakse see linalt maha, aga üle N. Liidu mängib edasi, märgib Mark Soosaar (Jaak Lõhmuse käsikirjalised materjalid). Takistused filmi linastamisel olid ühelt poolt seotud teose uudsusega, mis ei mahtunud filmifunktsionääride stampmõtlemise raamidesse. Oma esimese pika mängufilmi loomise metoodikaga valmistab Mark Soosaar üllatusi nii kogemustega tegijatele kui ka filmimaailma uustulnukatele. Teiselt poolt võis filmist välja lugeda ka poliitilisi vihjeid Eesti olukorrale ja 1980ndate venestamissurvele - seda vastustanud 40 kirja all seisid filmis mänginud Kersti Kreismanni ja Jaan Kaplinski allkirjad.

Võttepaikadest

Episoodid filmi Laipmanni Paiba talus võeti üles Mark Soosaare Mihkli–Jaani talus Saleveres, Läänemaal. Vana-Vigala mõisa välisvõtted tehti Vana–Vigalas, sisevõtted Tõstamaa mõisahoones, kus tollal tegutses Tõstamaa Keskkool. Mõisa mahapõletamine on aga Mark Soosaare sõnul filmitud Väike-Rõude mõisa juures Läänemaal, mis juba tollal oli varemetes. Varemeid kasutati selleks, et nende külge kinnitada Tallinnfilmi meistrite poolt ehitatud dekoratsioon, mis oli 1:1 mõõtudes Vana-Vigala mõisa fassaadist.

Mõisakeldri episood, kus talumehed vangis istusid, võeti Enn Säde sõnul üles Matsalu mõisa keldris, kui suur suvi oli juba käes. Talude põletamiseks filmi finaalis oli arhiiviandmetel ostetud märtsis 1980 kaks taluhoonet Parasmaa külas, Koonga vallas Läänemaal (á 500 rubla).
Jaak Lõhmuse käsikirjalised materjalid filmi käsitlevale telesaatele „Kaadris: Jõulud Vigalas“ (2011), ERR, http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-joulud-vigalas (4.08.2012);
ERA R-1707.1.1869.

Filmi retseptsioonist

Film tekitas kriitikute seas palju eriarvamusi. Kriitika käis seinast seina – asjalikust analüüsist vihase mahategemiseni. Puudustena mainiti peamiselt ajaloolisi ebatäpsusi. Leiti, et kui  tegelased oleksid esinenud väljamõeldud nimede all, nagu Aino Kallase novellis, poleks ajaloo vastu patustamist, nüüd aga küll. Mõnel puhul poldud rahul ka peaosatäitja valikuga ja peakangelase kuju deheroiseerimisega (resp inimlikustamisega). Tõepoolest, kõhklev-kahtlev Evald Aavik Bernhard Laipmannina ei anna nõukogudeaegse malli järgi kuidagi traditsioonilise revolutsioonisangari mõõtu välja. Üksmeelselt kiideti aga Mark Soosaart kui operaatorit filmi visuaalse külje õnnestumise eest. Mitmed arvustajad tõstsid esile ka  filmi kunstilist taset tervikuna, selle uudsust ja värskust, mis ületab kaugelt harjumuspärase halli keskmise ja rikastab meie mängufilmi üldpilti. “Film kõneleb inimväärikuse, vastutuse ja eneseohverduse probleemidest, millest ükski nüüdisaegne teos mööda ei või minna,” leiab Tatjana Elmanovitš. “Eripärases kompositsioonis on hoogu ja mastaapi, mida just  igas meie mängufilmis ette ei tule,” lisab ta.
Elmanovitš, T. (1981). Legendi sünd. Noorte Hääl, 5. veebr.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Jõulud Vigalas“ on filmiklassika-sarja 28. film, ilmunud 27.10.2012.

Fotosid filmi tegemisest leiab huviline Eesti Filmi Andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Enn Säde kogust.

Bernhard Laipmannist loodud rahvalaul

Laulu esitab filmis Vigala rahvalaulik Anton Kivi

Siin Vigalas on sündinud
kohutavad lood.
Üks Vigala taluperemees,
kes oli kõrgest koolitud,
sai ära surmatud,
sai ära surmatud.

Ta peale kaebas kohtu ees
üks tema vihamees,
kel sellest oli süda täis,
et teine valest aru sai
ja ära seletas
ja ära seletas.

Kord tunnistajad toodi ka
kes tunnistasivad:
Me tunnistame vandega, et
Laipmann ilma süüta on,
ta pole mõisas käind,
ta pole mõisas käind.

Ei sellest aga hoolitud,
vaid öeldi temale,
kes riigiasju sekkunud,
saab surma läbi trahvitud.
On selleks valmis ta,
on selleks valmis ta.

Siis tuli õpetaja Busch
ja ütles temale:
"Oh tule, laps, ja kinnita
end püha sakramendiga
veel elus viimist kord,
veel elus viimist kord."

Tema vastas kindla häälega:
"Ei seda taha ma,
kui süüta pean ma surema,
küll jumal andeks annab mul
kõik minu patusüüd
kõik minu patusüüd."

Siis öeldi nii, et “Andkem tuld!”
- ja paugud kõlasid.
Ta kukkus maha kummuli ja
heitis hinge rutusti,
head rahu temale!
Head rahu temale!

ERA R-1707.1.1866, lk 124-125.