Jõulud Vigalas (1980)

Rahvapärimus Bernhard Laipmannist:

91-aastane revolutsiooniveteran Jaan Limberg, ainuke filmitegemise ajal elus olnud Vigala sündmuste pealtnägija, jutustab filmis mälestusväärsest päevast Vigalas.

Pärast seda kui Laipmann oli hüüdnud: “Jumalaga Vigala rahvas, ma lähen su eest nüüd surma!” – jätkab Limberg jutustajana: “…Ja kui Laipmann oli need sõnad hüüdnud, anti hobustele piitsa ja mehed viidi regedega raba alla. Varsti kõlasid paugud ja jälle oli üks haritud kangelane vähem, kel julgust oli rahva eest välja astuda…”. Meeste mahalaskmise taustal hakkab Limberg laulma “Marseljeesi”.

Katkendeid filmitegijate ja näitlejate meenutustest

Jaak Lõhmuse intervjuud: käsikirjalised materjalid telesaatele „Kaadris: Jõulud Vigalas“ (2011), ERR, http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-joulud-vigalas (4.08.2012).

Mark Soosaar:

Rääkides filmiga seotud raskustest, meenutab Mark Soosaar, et  oli neidki “sõbralikke kolleege”, kes hoolitsesid selle eest, et mitte anda talle teha seda filmi, et las teeb mingi 10 minutit ja põrub läbi. “Ja eks neid kive veeretati ka hiljem veel. Sellepärast, et see, kuidas meie grupp töötas, oli täiesti ebatraditsiooniline. /---/ Aga et selle filmi tee eriti okkaline oleks, see ei tulnud sugugi mitte Moskvast, vaid pigem nendest minu kolleegidest, kes jalutasid EKP Keskkomiteesse vihjeid tegema, et selline hull asi on sündimas. /---/ Seda anti kogu aeg pidevalt mõista, et ega see ikka kuigi usaldusväärne lugu ei ole.”

Oma mängufilmi loomise uudset metoodikat tutvustades räägib ta: “Režissöör hoiab ise kaamerat, kohati muutub kaamera subjektiivseks. Väga kindlat lukku löödud stsenaariumi üldse ei ole, eelmisel ööl veel kirjutab lavastaja teatud tekstilõike ja eks grupil oli raske töötada.”

“Tahtsin, et sellest filmist jääks veel lisaväärtusi. Lisaks sõnumile, mida ta edasi annab. Sellepärast me võtsime kätte ja Tõstamaa kooli teise korruse remontisime ära ja avasime selle amfilaadi, mis /---/ niimoodi mõisa saalidest jääb kahele poole. Kool oli väga tänulik selle eest. Me oleksime võinud ehitada dekoratsiooni, mis sellest kasu oleks olnud. Samuti ma mõtlesin, et aga miks mitte kasutada ära filmi selleks, et jäädvustada näiteks Jaan Kaplinskit, Ain Kaalepit. Ka tollaseid noori kolleege, Olav Neulandit, Peeter Simmi, Peeter Urblat. Ja teisi kultuuriinimesi. Mine tea, kunagi seda katkendit sellest filmist võib hoopis teises kontekstis ja teises väärtuses kasutada.”

Peaosatäitjast Evald Aavikust: “Ma tegin paljude näitlejatega proovi, aga ma tundsin, et temas on kaks omadust. Esiteks tugev kahtleja, aga kahtleja on see, kes on arukas, kes kahtleb erinevate alternatiivide vahel. Ta ju kahtleb, kas minna ära välismaale, põgeneda, päästa ennast ja oma perekond. Või siiski ohverdada ennast. Ja teine pool see, et kui ikka sirgu ajab, siis on ikka küll, väga tugevasti seisab püsti. Palju asju on intuitiivsed, mida on väga raske sõnadesse panna. Aga ma tundsin, et Evald on õige mees.”

Enn Säde, helioperaator:

"Talv juba sulas, aga meil ei olnud ikka veel peaosatäitjat. Asi oli päris hull juba, Evald Aavik oli viimane võimalus. “Evald oli kohe nõus ja noh, seoses Evaldiga kõik see kammajaa, mis hiljem kriitikute jaoks siis, Evaldi veregrupp on ju midagi täiesti muud, kui päris Bernhard Laipmannil, seda me peame ju tunnistama. Ja Mark võtab muidugi Evaldi, nagu ta on ja hakkab seda psühholoogilist liini nimelt Evaldile kohendama ja sealt siis ka Aadu Hindi ja kõikide muude kriitikute väga tõsised torinad, et rahvatribuunist on tehtud mingi jobukakk, kes istub, mõtleb ja kahtleb….”

Filmitegemise improvisatsioonilisusest rääkides: “Pooled tekstid sündisid ikka otse võtteplatsil, ja võttepäev nägi nii välja, et kui me olime päeval mingi keerulise asjaga maha saanud, siis, siis me kogunesime /---/ alati Margi juurde Mihkli-Jaani kööki, tema talukööki, kus me tegelikult ka filmisime Laipmanni kodu. Kõik näitlejad koos ja siis tegelikult sündis järgmine päev alles, tähendab, et Margil oli loomulikult üldskeem olemas, sest muidu poleks saanud ju võttepäeva üles ehitada /---/ ja näitlejad seal siis suupärastasid selle, mis Mark oli välja mõelnud. Ka vana Ants Jõgi oli kambas seal.”

Talude mahapõletamisest: „See oli kuskil Mihkli küla juures, Lääne-Eesti kandis. Talud, mis põlema pandi, osteti ära. Üks oli suvilaks ostetud ja juba korda tehtud palkmaja. Kui esimese maja põlemine oli juba üles võetud ja tagumine maja põles, siis tulid kohalikud uudistama ja ütlesid, et “see oli legendaarse eesti metsavenna Hirmus Antsu kodutalu, et räägitakse, et seal on tal granaate ja muid asju, et olge selle majaga ettevaatlikud. Me ootasime pauku, aga ei järgnenud.”

Linnar Priimägi (parun Uexküll):

See põhjus, miks Mark Soosaar minu valis, oli kaunis proosaline. Nimelt Juhan Viiding ütles ära mingil põhjusel seal sellest rollist. Ja siis oligi minu sinna sisseminek nagu võitlus Juhan Viidingu varjuga. /---/ Minu ülesanne esialgu oli õigustada seda asendust seal./---/ Aga sisemine hoiak oli küll selline kõndimine, nagu Dante ütleb, pimedas jääl, ei tea, kas järgmine samm kannab. Aga näe, vat kandis jah! Ja muidugi tänu sellele, et seal filmitegijate hulgas oli väga hea õhustik ja üksteist toetati ja tasapisi võeti mind seal omaks… kui Linnar Priimägi ja siis ka kui parun von Uexküll.”

Kersti Kreismann (Liisa Laipmann):

„Mulle tegelikult oli see rollivalik üsna ootamatu, polnud ma tõepoolest mingi tüüpiline eesti talutüdruku natuur üldsegi. Siis oligi, juba võtsimegi, kaamerad kõik peal /---/ need käed ei ole mingid maanaise käed. Siis kõigepealt ta nõudis, et ma küüned ära lõikaksin /---/ Siis, ei, ikka ei ole, liiga hoolitsetud, liiga head, siis ta määris küll peediga, /---/ siis ta võttis vähe sealt ahjust tuhka ja nõge ja määris siis neid, müttas nende kätega tükk aega.”

Mark Soosaarest ja tööst võtteplatsil: “Teatud tõe tunnetus oli tal, et see ei lähe mitte ja ta sealt kuskilt kaamera tagant müttas. Ta tegi ise kaameratöö. Igal juhul tekkis usaldus küll ja selline… Kogu õhkkond oli hästi selline loominguline või vaba. /---/ Mark oli enda vastu väga nõudlik ja ta oli ka meie vastu väga nõudlik. Aga näha, kuidas tema töötas, see oli ju fantastiline. Mees, kes juhendab näitlejaid, seab misanstseeni, samas hoiab ka käes kaamerat, võtab kõik ülesse. Mina imetlesin küll seda jõudu ja vastupidavust, mis temas oli. Muidugi see vaba improvisatsioonivõime. Väga meeldiv tööõhkkond oli meil.”

Rääkides filmist, peab Kersti Kreismann mõnede kriitikute etteheiteid ajalootruuduse vastu eksimises naeruväärseks, kui “igal sammul sellel ajal võltsiti ajalugu, me olime ümbritsetud valega ja ajaloolise valega. /---/ Ta oli omaette nähtus, ta polnud ju tüüpiline mängufilm. Mul on tunne, et tagantjärele on seda filmi hakatud rohkem hindama. “