Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov (2008)

Valentin Silvestrov

Valentin Silvestrov (Валентин Васильeвич Сильвестров, sündinud 30. september 1937 Kiievis) on ukraina helilooja, oma põlvkonna kaasaegse klassikalise muusika üks parimaid esindajaid. Silvestrov on tuntud oma avangardistliku ja modernistliku muusikastiili poolest. Silvestrovi peamiste tööde hulka kuuluvad seitse sümfooniat, kaks keelpillikvartetti, kolm sonaati, klaveripalad, kammermuusika ja vokaalmuusika (kantaadid, laulud jne).

Põhjalikumalt temast:
Schott Music - Valentin Silvestrov - Profile
(10.09.2013).

"Muusika on väliselt lihtne, aga tema koes on varjul nii mõndagi. Kui inimene tahab teistele midagi tõeliselt öelda, ei väljenda ta ennast teravmeelsete ja šikkide väljenditega, vaid lausub lihtsate sõnadega. Loeb tema silmade sära ütlemise ajal, tema žest ja poos. Nii võib ka muusikaline keel lihtsate vahendite kaudu väljendada sügavaid ja keerulisi mõtteid. Aeg on tõelise muusika jaoks küps," tõdeb filmis Valentin Silvestrov.

Filmi autor Dorian Supin Valentin Silvestrovist:

"On kahte liiki kunstnikke. Ühed, kes igati propageerivad ennast ja oma loomingut, teised aga elavad vaikselt ja märkamatult, pühendudes vaid loomisele ja võivad jäädagi avalikkusele märkamatuks, ning ainult professionaalid ja nende loomingu austajad mõistavad nende taset, nende panuse suurust ülemaailmsesse headusesse, millele tänaseni tugineb meie Maailm. Selline panus ongi nähtavasti kunsti põhieesmärk.
Helilooja Valentin Silvestrov, kaasaja üks huvitavamaid heliloojaid, kuulub just selliste kunstnike hulka. Muusika on kogu tema elu mõte. Muusika, mis justkui voogab temast välja. Kui see ei leiaks väljapääsu, siis tundub, et see lihtsalt lämmataks ta. Ta oleks nagu meedium meie kõigi ja Maailma vahel. /---/
Sellise tasemega inimesi ei saa paigutada ainult ühte kultuuriruumi, ehk piirata neid, suruda neid teatud raamidesse. Niisugused inimesed on kogu inimkonna väärisvara ja kõik peavad neist kuulda saama. Nii mõtlevad ja räägivad Valentin Silvestrovist paljud tuntud muusikud, heliloojad, dirigendid, muusikateadlased. Nad esitavad Silvestrovi teoseid, avades meie ees tema loomingu sügavuse ja rikkuse.
Eestis suhtutakse Silvestrovisse väga hellalt. Temast räägivad suure austuse ja lugupidamisega Arvo Pärt ja Andres Mustonen, ta on pühendanud oma teoseid Helle Mustoneni mälestuseks, teda seob Eestiga suur armastus siinsete muusikute vastu, ja väga pikk ühine minevik.
Silvestrov, nagu ka paljud tema postsovetlikust ruumist pärit sõbrad-heliloojad, kannab ilmselget märki – dissident. Väga sirgjooneline ja kompromissitu, selliseks on ta jäänud tänaseni, temale on vastuvõetamatud igasugune teesklus, valelikkus, rumalus ja kurjus. Sellise iseloomuga oli tol ajal ja on ka praegu päris raske elada. Kuigi välismaal tunnustatakse teda ammu kuulsa „meistrina”, saabus kodumaal tunnustus üsna hiljuti. Aga mis loeb inimlik tunnustus selliste isiksuste jaoks! Nad seisavad igaviku ees. Nende muusika on neile vääriline õigustus.
Valentin Silvestrov ise lahkub vastumeelselt oma kodusest Kiievist ning püüab pühendada ennast täielikult muusikale. Ta suhtub väga hardalt oma muusikateoste esitamisse. "Silvestrov on nagu meie kaasaja Chopin, väga romantiline hing. Silvestrovi väljendab oma mõtteid "peene pliiatsiga", leiab Andres Mustonen."
Allikas: Dorian Supini filmitutvustus, EFSA andmekogu

Filmi saamisloost

Valentin Silvestrovist filmi loomise mõte tuli helilooja Arvo Pärdilt, kes hindab väga kõrgelt tema loomingut ja soovitas meil tungivalt teha temast meie järgmine film heliloojast, märgib Dorian Supin. "Nagu me välja selgitasime, pole Valentin Silvestrovist olemas peaaegu ühtegi filmidokumenti. Meid hakkas see huvitama. Ning tutvudes Silvestrovi muusikaga lähemalt, avanes meie ees uus imeline muusikaline tasand, mis seniajani oli meile tundmatu. Silvestrovi suguse isiksuse avamine filmis annab kindla lootuse huvitavale ja kindlasti vajalikule filmile, sest meil on võimalus tutvustada üht väga ainulaadset kaasaja heliloojat" - räägib filmi autor.

2007. aasta novembris on kaks aastat kestnud filmi ülesvõtted juba lindis, valmis montaažiks (Eesti Päevaleht, 13. nov). Linateos Valentin Silvestrovist valmib aastal 2008. See esilinastub Ukrainas sama aasta 30. septembril ja Eestis Tallinna Kinomajas 18. märtsil 2009 Eesti filmi päevade raames. ZDF/ARTE TVkanalil näidati seda korraga viies riigis.

Filmist tehti produtsent Reet Sokmanni kinnitusel kolm versiooni - 82 minutine põhifilm ning selle 52 ja 58 minutised versioonid. "Kuna filmi rahastasid kolm maad, siis pidid kõik saama oma versiooni. Viiekümne kahe minutine film sai tehtud vastavalt ZDF/Arte soovidele. Kaheksakümne kahe minutist filmi näitavad ETV ja Soome TV ning see on rohkem režissööri oma versioon. Viiekümne kaheksa minutises Ukraina versioonis on veidi suurem osakaal Ukraina esitajatel."
Kareda, S. (2009). Sisekosmose muusika. Tants kui saatuse naeratus [Dorian Supini filmid "Eurydike otsingutel" ja "Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov"]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 96-97.

Väljavõtteid arvustustest

Saale Kareda: "On farsside mängimise aeg, on maskide langemise aeg. Selle taustal on hingekosutav vaadata Supini filmi Silvestrovist, kes on Näivuse hiilgusele orienteeritud maailmas suutnud ellu jääda ja teostada end sellena, kes ta on, tegemata kompromisse oma sügavate seesmiste veendumustega. "Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov" (2008) on väga inspireeriv linateos. /---/ See teeb sissevaate Silvestrovi kujunemisaega, kus "ei olnud absoluutselt mitte midagi hingata", nagu muusikteadlane Tatjana Frumkis kokku võtab. "Meile edastatakse ülimalt värvikaid seiku tollest ajast: konservatooriumi sõjalise kateedri polkovnikute õigus hinnata kompositsioonitudengite loomingut, soovitus saata Silvestrov konservatooriumist "asumisele" kultuurimajja, et ta mõistaks proletariaadi tõelisi vajadusi heliloomingu järele, spontaanne vastuhakk nõmedusele noorte heliloojate pleenumil jne. See kõik, ehkki detailides erinev, on eesti vaatajale tuttav kogu selle põlvkonna dissidentidest heliloojate elusaatusest. Huvitavaks kontrapunktiks on siin Silvestrovi tunnistus, et tegelikult oli tolleaegses negatiivses tähelepanus omajagu positiivsustki: "Elasin ajastus, mil muusika ja helilooja saatus oli piirangutele vaatamata nagu vanasti poeedi saatus. Kui sa nõukogude režiimi ajal ei kasutanud õiget akordi, siis sind kiusati taga, aga sa tundsid end tähtsana." /---/

Olles kõigepealt näinud Arte kanalilt kõige lühemat, nn lääne inimestele suunatud varianti, pean tunnistama, et selle eeliseks on kontsentreeritus ja kompaktsus pika ja kahtlemata väga huvitavate teemaarendustega põhifilmi ees. Käesoleva teksti aluseks on lisaks Arte versioonile ka põhifilm (82 min). Arte versioon on täiesti omaette teos, teistsuguse ülesehitusega, ning ei ole mingil juhul "lühivariant". Tema mõjuvuse kohta veel seda, et nädal pärast telelinastust südasuvisel puhkuste ajal olid Viini plaadipoodides parimad salvestused Silvestrovi muusikast kõik ära ostetud. Elitaarne plaadifirma ECM - kellelt ka Pärdi muusika kongeniaalsed salvestused - on nüüdseks andnud välja kuus autoriplaati Silvestrovi muusikaga.

Kui Arte versiooni suudab kindlasti jälgida iga huviline, siis 82-minutiline põhifilm eeldab vaatajalt suuremat süvenemisvõimet ja huvi Silvestrovi hingesügavustesse sukelduva muusika esitusnüansside, helilooja kujunemisloo ja tausta vastu. Silvestrovit on tituleeritud avangardi romantikuks, ta ise nimetab oma stiili "metamuusikaks" (metafooriliseks muusikaks). /---/ Aga samuti võib seda tema sõnade kohaselt mõista ka kui muusikast välja astumist - "väljumist muusikast, ilma seda... hülgamata". Seda teemat puudutab helilooja põhifilmi lõpus, võrrutades oma "bagatellilikku" loomeperioodi helilooja palvega: "Issand, lase mul luua muusikat ilma seda komponeerimata“. /---/

Silvestrov ei pühitse ja on ülimalt nõudlik iga interpreedi vastu, olgu selleks kas või uue muusika interpretatsiooni absoluutsed tipud Arditti kvarteti mängijate näol. Silvestrovi kirglikkus ja kompromissitus oma visiooni interpreetidele vahendamisel - ette lauldes, selgitades ja ennastunustavalt dünaamilise kehakeele kaudu - võib viia plahvatuseni.

Silvestrovit näidatakse palju klaveri taga. Tema klahvipuudutus on õrn, armastav, kõigi närvilõpmetega heli tunnetav; tema silmades on musitseerimise ajal kirjeldamatult palju valgust. /---/ Silvestrovil, kes pianistina oma teoseid ka ise kontserdil esitab ning plaadistab, on unikaalne klaverkäsitlus, ta manab klaverist esile väga sügava, pehme, lausa maagilise kõla."

Dirigent Andrei Boreiko võtab Silvestrovi muusika unikaalsuse kokku nii: "Ta näeb ja kuuleb aega teisiti. Selles ajas on helidel teistsugune väärtus, teine kiirus ja liikumine."
Loe arvustuse täisteksti:
Kareda, S. (2009). Sisekosmose muusika. Tants kui saatuse naeratus [Dorian Supini filmid "Eurydike otsingutel" ja "Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov"]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 96-99.
Sisekosmose muusika. Tants kui saatuse naeratus

 

Igor Garšnek: "Ma arvan, et "Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov" on hea ja huvitavalt kokku pandud muusikadokumentaal kui portreefilm, ent filmi kui terviku hindamisel on mõned momendid ehk veidi problemaatilisedki.

Kõigepealt tundub mulle, et filmi formaat (82 minutit) on sellise lavastusliku lahenduse jaoks natuke liiga pikk. Kui kompositsiooniline väljund oleks valitud teine - näiteks Valentin Silvestrovi kui isiksuse kujunemislugu -, siis oleks see ehk "täiega" pildilise materjali välja kandnud. Kõnealuses linateoses näeme me ikkagi pigem fragmentaariumi suhteliselt vabas vormis valitud-käsitletud intervjuudest, kontserdiepisoodidest ja vähestest ajaloohõnguga kroonikakaadritest. Paraku on nõukaaegsete noorheliloojate pildilisel kujutamisel ka see üsna levinud iseärasus, et neist püütakse takkajärgi teha märterlikke figuure. Olid nad siis seda või polnud (Valentin Silvestrov oli oma ajastu kunstipõhimõtete märter päris kindlasti!), kuid see situatsioon tuleks vaatajale pildiliselt ehk rohkem lahti mängida, olgu dokumentalistika või intervjuude abil. Dorian Supini filmis välja käidud variant, kus tollast asjade tagamaad seletavad helilooja Sofia Gubaidulina ja klavessinist Andrei Volkonski - sellest jääb minu hinnangul ehk natuke väheks. Teine asi on mõistagi see, et režissöör pole ju taotlenudki mingit erilist sotsiaalset teravust." /---/

Loe arvustuse täisteksti:
Garšnek, I. (2009). Dialoogid helilooja Valentin Silvestroviga. Sirp, 27. märts.
Dialoogid helilooja Valentin Silvestroviga - Sirp