Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov (2008)

See film meenutab oma vormilt mosaiikpannood. Kui seisad lähedal, näed ainult üksikuid värvilisi klaasitükikesi, mõne sammu võrra eemaldudes näed terviklikku pilti. Sellisteks klaasitükikesteks saavad episoodid proovidest Kiievis enne muusikafestivali, mille üks päev on täielikult pühendatud Valentin Silvestrovile. Episoodid heliplaadi salvestamisest Saksamaal ECM-i plaadistuudios, kus näeme kuidas töötab muusikute ja heliloojaga legendaarne muusikaprodutsent Manfred Eichner, ning sama plaadi esitluselt septembris 2007 Saksamaal. Vestlused Silvestroviga tema kodus, Dnepri ääres. Ta räägib meile oma elust ja loomingulistest tõekspidamistest. Oktoobris 2006 toimus Londonis, Royal Festival Hallis, ainulaadne kontsertsari kuhu on kutsutud tuntud heliloojad ja muusikud Aleksnder Ljubimov, Giya Kancheli, Sofia Gubaidulina, Arvo Pärt ja Valentin Silvestrov, kes esinevad koos noorte heliloojatega ja pärast kontserte annavad kuulajatele intervjuu, olime kohal ja filmisime seda nädalalõppu Londonis.

Filmis jagavad oma muljeid Valentin Silvestrovist need kellele ta on lähedane, kes tema muusikat mõistavad ja esitavad, nagu Tatjan Gridenko, Aleksnder Ljubimov, Gidon Kremer, Giya Kancheli, Manfred Eicher, Sofia Gubaidulina, Arvo Pärt, Andres Mustonen, jt.

Teised räägivad temast ja me kuuleme ta imelist muusikat.

Mõned teosed kõlavad filmis tervenisti autori enda esituses tema kodus, Andres Mustoneni ja Ivo Sillamaa musitseerivad Valentin Silvestrovi intiimset muusikat nii nagu nemad arvavad, et seda peab tegema, eelkõige iseendale ja seda muusikat lõpuni tunnetada püüdes, kuuleme tema suurvorme katedraalis mitme koori estuses, samuti esitavad tema muusika Aleksei Lubimovi, Tatjan Gridenko, Ivan Moninghetti ja Gidon Kremer jt.

Intervjuudest saame teada:

• ta eluloo kuivad andmed ja mis seisab nende taga;

• milles seisneb muusikale matemaatiline lähenemine;

• kuidas juhtus, et ta loodud muusika nimetati avangardlikuks;

• kuidas ta helilooming sattus Läände;

• kuidas tuli 1970 aastal preemia rahvusvaheliselt konkursilt Gaudeamus Hollandis ja 1967 aastal Kussevitski nimeline rahvusvaheline preemia USAs;

• mis tähendab talle ”Kunstnik ja võim”;

• kunstnik opositsioonis;

• mida tähendas talle pikka aega Heliloojate Liidu liikmeks võtmisest keeldumine ja hiljem väljaarvamine ning siis uuesti vastuvõtmine NSVL-is;

• saame teada kui suur on žanrite mitmekesisus, milles helilooja kirjutab, kui palju ta kirjutab ja kui suur tähtsus on sõnal muusikas;

• mida arvavad teised Valentin Silvestrovist ja tema muusikast.

„Looja mõistab ja tajub maailmakorralduse olemust alati intuitiivselt, alati mitteverbaalselt, see eksisteerib kunstilistes kujundites, mille kaudu me adume suurt Saladust.”

Kuidas on võimalik mõista teist inimest… Me ei mõista ju tihtipeale iseennastki. Sageli meie teod jäävad meile endile mõistatuseks, seletamatuks nähtuseks. Ja siiski. Võimalik on, et just sellepärast inimene oma ettearvamatuses muutub meile kuidagi lähedasemaks ja mõistetavamaks. Sest ka meie ise… Sellised paradoksid toimuvad meie kõrval kogu elu. Me oleme nendega isegi harjunud. Võib-olla nad tegelikult moodustavadki meie olemuse.

Kummaline kombinatsioon individualismist ja minevikku kiindumusest, privaatsusest ja kosmismist, soojast siirusest ja kompromissitust estetismist muudab Silvestrovi stiili unikaalseks.

Olemus – kui paradokside kogum. Need ehk polegi paradoksid, vaid tegelikkuse mõistmine mingil teisel tasandil.

Kui te ei sure, siis te ei saagi sündida

Millest siis algab isiksuse „olemus” või õigemini selle mõistmine. Nagu mosaiikpannoo koosneb miljonist erineva värvuse ja värvivarjundiga klaasikillust, nii on ka meie kõigiga. Igaühel on teatud kogus oma värve. Kui inimene sünnib, saab ta siia ilma kaasa kotitäie värvilisi klaasikilde. Ja see, kuidas nad kokku pannakse ja millise mustri nad moodustavad, ei tea keegi meist ette. Kuid kott on olemas igaühel, sest oma mustri kokkupanek ehk teostumine ongi meie siia Maailma sündimise eesmärk.

Kuidas moodustub muster – kordumatu, ettearvamatu, kontrastidega, varjunditega. Mõni tuleb eredam, mõni tumedam, mõni reljeefsem ja mõni jääbki lõpuni väljajoonistamata …

Silvestrov esitas Frieda Noorte klubis vana, kuid väga hea dodekafoonialise teose ja pärast seda – Vaiksed laulud. Kui tema käest küsiti, miks ta loobus sellest tehnikast, ta vastas, et ei loobunud ning tsiteeris Piiblit: „Vaim elab seal, kus tahab. Elas seal ja lahkus. Me ei tea miks.”

Peale mustri enda, mis moodustudes loob „isiksuse”, on väga huvitav jälgida selle mustri kujunemise käiku. Kõik ei õnnestu esimese korraga, paljud asjad mõeldakse ja tehakse ümber. Puhastatakse ja süvendatakse seda kaevu, mille põhjast me mitte üksnes ei ammuta vett, elu vett, vaid mõnikord selle sügavusest me vaatame ka taevasse.

„Muusika sünnib ainulaadsuse ja kordumatuse sügavustes, kui helilooja jäägitult andub sellele muusikale.”

Mustrit tuleb kujundada elu lõpuni, viimse hingetõmbeni. Sest Maailm pole kaugeltki ideaalne ja inimene, kes elab selles Maailmas peab taluma tugevat mõjujõudu. See mõjujõud on suunatud sellele, et moonutada mustrit, varjutada värve, lõhkuda mosaiigi tükikesi. Vastu seista sellele jõule, oma mustrit nähtavale tuua, võidelda mitte ainult… vaid ka iseendaga – see on higi ja veri. See on ohvri- ja armuand. See tähendabki tunnetada oma ettemääratust.

„Ma pean kirjutama seda, mida mina armastan, aga mitte seda, mida armastavad teised või siis seda, mida, nagu öeldakse, dikteerib aeg.”

Võiks arvata, et „inimene ongi ise sepistaja…” Ta ise paneb kokku oma pildi ning otsustab, milliseid värve kasutada ja milliseid kõrvale jätta. Mis sellest välja tuleb… Kes on autor? Pildi autor, muusika autor. Olukord pole sugugi lihtne.

Miks te küsite, millal ma kirjutasin selle muusika? Küsige parem, millal ma rikkusin ära selle muusika!”

Vaja on tungida teatud sügavustesse, vaja on tõusta peadpööritavatesse kõrgustesse, vaja on koguda endasse seda voolu, seda vett, mis on määratud sinule ja valmis kastma sinu hinge aeda, et see muutuks õitsvaks ja viljakandvaks.

Siin me läheneme aja sellisele avardumisele, kui ta muutub Igaviku peegelduseks – kus viibimas paljud olendid üheaegselt…

Oh, kui saaks korra saavutades hoida kinni seda seisundit ja elada selles! Aga ikka tuleb alustada kõike otsast peale, jälle valada verd. Jälle valada higi. Ehk polegi see juhus? Võib-olla on selles mingi mõte? Võib-olla on seda vaja selleks, et muster, mida sa kokku paned, saaks inimestele arusaadavaks ja armsaks. Nagu millegi kauni peegeldus selles hädaorus?

Üks asi on pildistada. Teine asi on see pilt ilmutada. Kolmas asi on seda näidata, et tekiks esteetiline elamus. Arvatavasti „pildistada”, klõpsatada vajalikult hetkel vajalikus kohas, on väga tähtis ja sugugi mitte lihtne. Pole eriti lihtne ka „ilmutada fotot”. Kui sa aga „näitad seda fotot” inimestele ja selle pildi ümber tekib sammas, kaev taevasse, milles vaatajad ja kuulajad näevad äkki tähti keset selget päeva …

„muusika luuakse hetkega, pärast pannakse kaua kirja”

Puhas kunst… Interpretatsiooni paindumatus… Kuidas teha, et sinu muusikat mängitaks nii, et tekiks seesama kaev? Kuidas sõnadega, meie sõnadega, mida me ütleme päevas tuhandeid, seletada seda, mida kuuled sina? Seda, kuidas peab see muusika kõlama. See on omaette kunst.

„Mängida, puudutades muusikaga kuulaja mälestusi.”

Kunst seisneb sellest, et edastada mitte oma tahet, vaid …

Tõrjuda ennast. Oma isekust. Teisiti ei tule vist midagi välja. Sellepärast, et oma muster meeldib meile alati! Kui lähedane ja arusaadav ta meile on. Isegi siis kui muutub ettearvamatuks.

Kuid samamoodi nagu üks mosaiigi kild on kordumatu oma kuju, värvi, tekstuuri poolest, on ta kordumatu oma asukoha poolest. Täpselt sama on ka terve meie mustriga. Piisab meil ainult eemalduda küllalt kaugele, nii kaugele kui see meie jaoks võimalikuks osutub, kui me näeme hoopis teisi kontuure, teist pilti, milles „minu isekus” minu lemmikmuster on seesama väike kild. Teda pole muidugi märgata sellel hiigelsuurel pildil, ja kui me hakkame mõtlema ainult endast, oma mustrist, me ei saa millestki aru, ei näe tervet pilti! Selline paradoks siis!

Olgugi, et sinu muster ei paista eemalt kogu pildi pealt välja, aga ilma temata oleks ju see koht olnud tühi ja mitte keegi teine ei oleks seda täitnud. Sellepärast, et see koht oli ainult sinu jaoks.

Milleks sa siis elasidki oma elu…

Muusika pole filosoofia ega maailmapilt, vaid maailma oma laul iseendast, justkui eksistentsi muusikaline tunnistus

Sellisel pildil pole tähtsamaid või vähemtähtsamaid kohti. Mille poolest on käsi tähtsam kui jalg? Ometi on silmad, kõrvad, süda. Milleks keegi võimeline on. Ja milline mitmekesisus! Aga meie ei läinudki ju pildist eriti kaugele! Me ei näinud ju serva. Ja mis on sinna joonistatud, millises kohas on tegelikult sinu kild. Kes teab. Ja kas ongi vaja teada.

Tõelisus ei anna ennast kätte. Ta justkui peaks alati esinema uutmoodi. Kohe kui teadvus kinnitab ta sellesse vormi, läheb ta üle mõnda teise. Ja selles on tõe lõplik tunnetamatus.

Tunnetamise protsess on sama lõputu nagu oma mustri, oma pildi kokkupanek. Samamoodi lõputu ja samamoodi kordumatu. Igaühel on oma klaasikildude kogum kotis. Ühel on see sirgjoon, nagu vari on eraldatud valgusest, nagu sein kuristikust, nagu meri kaldast. Teisel – nagu vesi, nagu liiv, nagu õhk pildil – tundub ühetaoline ja lihtne, kuid ka see lihtsus on varjundite ja vormide kogum. Igaüks võib selles veenduda, vaadates liiva hästi lähedalt. Kolmanda mustrisse mahuvad ka kontrastsed värvid ja mahedad kombinatsioonid ning vaevumärgatavad üleminekud. Ja nii lõpmatuseni. Ja pole olemas palju tähtsamaid või vähem vajalikke. Tähtis on, et sinu koht ei jääks tühjaks.

„Vastukajade kogumine”, „mitteaktuaalne keel”, „nõrk stiil”

„Postluudium" kujutab endast kõikvõimalike vastukajade, mahavaikimiste ja mõistaandmiste meditatiivset panoraami, olles midagi meenutuse taolist tõelisest muusikast

Põhižanrid – postluudiumid, postskriptumid, epitaafid – on muusika lõpp, ent pole tema surm, vaid „kooda tsoon”, milles muusika elab ilma sihi ja lootuseta, kuid täis kalleid mälestusi iseendast.

Selles tsoonis pole rõõmuvälgatusi, kuid sellegipoolest on ta täis ilu: omamata algust ja lõppu kostavad pikad teemad, mis sarnanevad romantilistega ning kohati ärkavad nende peal painavate dissonantside vihmad, lisades muusikas olekule äreva koidueelse unenäo kõrvalmaigu, mis kunagi ei katke hommiku saabudes.

Pikk, lai ookeani liivakallas. Lained kogu tähendusrikkusega viskuvad kaldale. Tundub, et nad sarnaselt tundmatute loomadega tahavad ühineda liivaga, lahustudes selles. Kogu kallas on lahtede ja neemede jada. Ning siis me suundusime hommikul piki kallast, et teada saada, mis on seal neeme taga. Päike paistis ja puhus soe tuul, meil oli kõik veel ees. Ja nüüd me läheme juba mitmendat aastat, ilm on muutunud korduvalt, oli talv, sadas lobjakat. Meie aga ikka veel läksime. Sadas vihma, sähvisid välgud ning meil oli hirm ja külm. Kuid me jätkasime teekonda. Me läbisime juba mitu lahte ja jõudsime mitmele neemele. Kuid igakord meie ees avanes uus laht ja uus neem. Hakkab hämarduma, varsti saabub õhtu. Mida me nüüd teeme…

On olemas hommik ja õhtu ning praegugi võib olla just õhtu, kuid selle järel võib saabuda hommik.

Silvestrov leidis väljundi sellisesse heli kvaliteeti, mida on ilma süvenemiseta raske vastu võtta ning seetõttu pole tema muusikagi alati kõigile arusaadav. Kui tema “Vaikseid laule” esitad formaalselt - on seda võimatu kuulata. Kui aga seda esitatakse nii, nagu helilooja seda ette on näinud ja ka väga täpselt kirja on pannud – tekib maagia, vaikne vapustus või veel miski, ma ei tea kuidas seda nimetada ... Mina pean teda üheks suurimaks ja filigraansemaks heliloojaks kaasajal.

Filmi autor Dorian Supin

Veebruar 2006