Vabadussõjas langenute mälestussamba avamine Raplas 30.09.1923 (1923)

22.06.2004
142 nime Vabadussambal Rapla kirikuaias

142 nime Vabadussambal Rapla kirikuaias. Kes nad olid, kust perest nad tulid, mis viis neid sõtta isamaa eest?

Lapsepõlvest on meeles ilus valge sammas kirikuaias. Vahepealseil aastail (1940–1989) seda seal ei olnud. Okupatsioonivõimu purustatud mälestusmärgi dolomiidist plokid tulid välja 1961. aastal Alus, 21 aastat tagasi ehitatud hoone pudenenud krohvi alt. Leidja, põllumajandustehnika küttelao juhataja Eduard Lipstul pidi veel ligi 28 (või 27) aastat vaikima... 1989. aastast seisab taastatud monument koos asendatud detailidega jälle vanal kohal.

Need 142 nime on raiutud kivisse meenutamaks meile Rapla kihelkonna mehi, kes Esimese maailmasõja algusest kuni Vabadussõja lõpuni langesid, surid haavadesse või jäid teadmata kadunuks.

Toomas Massov ehk Juhani Toomas Kehtna valla Põrsaku külast pajatab mälestustes oma vanaisa Ado Kensapa talu rajamise, tema poja Adolfi Vabadussõja ja Vabaduse samba lugu.

"Vanaisa oli pärit Sisaliku väikekohast Raikkülas. Neid oli peres viis õde-venda, kodus ei olnud nii palju töökäsi vaja. Nii sai Adost ehitustööline ja hiljem ehitusettevõtja.

Eesmärk oli kogutud rahaga talu osta, "et lapsed ei peaks minema võõrastesse taludesse teenistusse, vaid leiaks kodus endale rakendust". Vanaisa ehitatud maju ja majapidamishooneid on Kehtnas, Lellaperes, Lelles, Järvakandis, Raplas. Ta oli ka Keava meierei ehitaja, on osa võtnud Rapla kiriku ehitamisest. Sisemised puidutööd olid tema hoole all.

Toomase ema Helene Massovi mälestuste järgi on teada, et kunagi (see võis ka enne nõukogude okupatsiooni olla) olevat leitud ehitajate või tööde korraldajate puusse raiutud nimed... Uskumatuna tundub see, et kõrged kivimüürid laoti ühe suvega üles...

1903. a ostis vanaisa Saksa külas Kõpu talu 3000 rubla eest. Koht oli korrast ära, põllud kive täis, hooned lagunenud, heinamaad soised ja võsas. Endisele omanikule, lesknaisele, ehitas vanaisa sauna ja jättis lapikese maad kasutada. Vanaisa ehitas uue elumaja, haris põllud, kraavitas heinamaad. Kividest ehitas talli ja lauda.

See oli aeg, kui Raikküla, ilmselt tänu Keyserlingidele, oli vaimselt arenenum piirkond kui Valtu. Ado oma naisega käis Raikkülas laulmas, koori juhatas Lembit Verlini vanaisa.

Algas Esimene maailmasõda, punaste pealetung, Vabadussõda. Valtu kandist läks esimese vabatahtlikuna 1918. a detsembris Vabadussõtta 18aastase noorukina Adolf Kensapa, Ado poeg. Ta saadeti kohe Narva rindele, kus võitles Kalevlaste malevas, oli soomusautol laskuriks. Ta langes Võnnu all 22. juunil 1919, saamata 19aastaseks.

Ema Helene jutu järgi oli ta Vabadussõja üks viimastest ohvritest. Landeswehr oli puruks löödud, vaherahu leping just alla kirjutatud, kuid väeosadesse ei olnud teade veel jõudnud. Rindel oli kõik vaikne, oli õhtupoolik, ei olnud teada, mis võib toimuda.

Nii läkski onu luurele, tagasi ta enam ei tulnud, kaaslased olid vaid üksikut lasku kuulnud... Mõni tund hiljem jõudis väeosadesse teade vaherahu allakirjutamisest. Otto Tief oli Vabadussõjas Kalevlaste maleva pataljoniülema kt (1944. a 18. septembri Jüri Uluotsa valitsuse asepeaminister ja siseminister), pärast Siberi-aastaid oli ta igasuvine külaline Põrsakul, kuna tema õde Leena Massov oli naabertalu Juhani-Uuetoa vanaperenaine. O. Tief Eestisse elamisluba ei saanud, elas Ukrainas, siis Ainazis, kuid võis kord aastas ühe kuu jooksul sugulasi külastada. Iga kord ajas ta juttu ka minu emaga, kõige enam meenutati aga onu Adolfit. Juba üle 20 aasta elati teise nõukogude okupatsiooni all.

Mälestustes aga pöörduti ikka ja jälle Eesti Vabariigi algusaegadesse.
Minu ema oli nooruses olnud seltsielus aktiivne osaleja. Koolijuhataja August Turbi eestvedamisel ja vanaisa kaasalöömisel käidi Raka külast Vanaõue talust vallakirjutaja Jaan Kasemetsa juures. Tema ise oli ka Valtu juurtega.

J. Kasemets organiseeris vanale lagunenud katusega magasiaidale oksjoni, vanaisa ostis selle küllaltki odavalt (kolmeaastase emise hinnaga) ära ja andis hoone Valtu haridusseltsile. Pikkade aastate jooksul sai ta ostuhinnagi tagasi.

Seltsi ruumides käis vilgas koolitus- ja isetegevus. Koolijuhataja abikaasa eestvedamisel loodi naiskodukaitse. Selle tegevusest võttis ka Helene Massov osa, ta laulis ka kirikukooris ning tegeles koguduse asjadega. Õpetaja Joosep Liiv oli Kõpu talus hea peretuttav ja sage külaline. Tema olevat olnud ka see mees, kes tuli välja ideega püstitada Rapla kirikuaeda Vabadussõja ohvrite mälestussammas. Eks ema võttis sellest mõttest tuld, seda enam, et ema vend oli Vabadussõjas oma elu jätnud. Valtu haridusseltsi, Valtu naiskodukaitse, Rapla koguduse ja Rapla teiste seltside ja organisatsioonide toel sai samba püstitamine teoks.

Kuni selle purustamiseni 1940. a käisid Valtu kodukaitselased seal kordamööda rohimas ja lilli kastmas. Suvelillede kastid ausamba astmetele tegi Kõpu papa alias Ado Kensap ja vajadusel uuendas neid. Püsililled istutati kaugemale, nende ümber hekk. Istikud oli ema Kõpult toonud, sealt toodi igal kevadel ka vankrikoormatäis värsket kompostmulda.
Kui ausammas purustati, hävitati lilled, raiuti maha hekk. Hekk aga ajas uued võrsed..."

***
Jah, Vabadussambal on 142 nime, ometi teame nendest Vabadussõja võitlejatest vähe, liiga vähe.

Mälestussammas seisab, jäävad nimed, mis raiutud kivisse. Rapla kogudus ja kodu-uurijad paluvad kõigil, kellel on andmeid vabadussõjalaste elu ja saatuse kohta, endast teatada Rapla pastoraati.

142 nime Vabadussambal Rapla kirikuaias

http://www.ektv.ee/est.uudised.php?uudis_id=898

(08.08.2011).