Tõrjutud mälestused (2005)

Katkeid intervjuudest filmi autori Imbi Pajuga

Imbi Paju, kellele su uus film “Tõrjutud mälestused” on suunatud?
See on suunatud nii eestlastele kui ka väljapoole Eestit. Tahan proovida, kas on võimalik rääkida Eesti lugu, nii et ka väljaspool selle vastu huvi tuntaks. Tahan  rääkida sellest vägivallast üldinimlikus keeles, nii et inimesed hakkaksid edasi mõtlema.

Milliste raskustega sa seda filmi tehes kokku puutusid? Kas näiteks Soome vasakpoolsed olid vastu?
Ma läksin ise otsima rahastajat, läksin projektiga YLE TV 2 esindusse. Nad olid kohe huvitatud. Aga näiteks Soome välisministeeriumi pressiosakonnas, kus kõik välisajakirjanikud on akrediteeritud, näen ma, et idealiseeritud pilt Nõukogude Liidust elab Lääne ajakirjanduses edasi. Mul pidid kogu aeg antennid püsti olema. Olin juba varem Soome pressis Eesti ajaloost kirjutanud ja saanud väga head tagasisidet. Helsinkin Sanomat hakkas mu asja toetama, nende meelest oli see teema huvitav: kohe, kui algasid võtted, saatsid nad oma ajakirjaniku kaasa, tegid leheküljelise reportaaži. Aga alguses pidin ma Soomes produtsenti vahetama, läksin vist liiga sügavale teemasse, selle trauma juurte juurde. Pärast sain teada, et too esimene produtsent oli nooruses olnud äärmusvasakpoolne.
Möödunud aastal tellis Helsinkin Sanomat mult küüditamise aastapäevaks loo. Kirjutasin, ootasin, et saan mingi rünnaku osaliseks, aga tegelikult ütlesid nad pärast mulle, et ühelegi loole pole nii palju tagasisidet tulnud ja ainult üks välismaa ajakirjanik leidis, et ma solvan kommuniste.
Me taotlesime toetust Eesti justiitsministeeriumilt, mille juures on selline represseerimisajaga tegelev fond. Komisjon pidi meie taotluse läbi vaatama, seda juhtis tollane minister Ken-Marti Vaher. Kuna seal on naiste lood, ei hakanud ta filmi läbi vaatama, vaid oli öelnud, et seda ei saa toetada, sest see pole ajalooline film, vaid feminism.

Kas see lugu aitas sul omaenda painetega võidelda või valas soola lahtisesse haava?
Vastupidi, mul on ääretult hea tunne. Niiviisi ema loo juurde minnes, paljude eestlaste loo juurde minnes, sain ma teada, kus on mu enda juured, see on lähendanud kogu me suguvõsa ja mul on emaga praegu eriti head suhted, eriti lähedased. Sellist protsessi vajab terve Eesti ühiskond.
Rooste, J. (2005). Pealelend. Sirp, 28. okt, lk 10.

* * *

Imbi Paju: "Seda oli kohutavalt raske teha – et lähen ema isiklikku ellu sorima. Kuid filmis esinevad naised ajasid selja sirgu, rääkisid oma tunnetest ja läbielamistest, ning ma väga hindan neid naisi. Probleem on selles, et me ei oska oma ajaloost rääkida. Ajaloost räägitakse sageli läbi kuivade faktide, kuid mitte läbi emotsioonide. Need naised lõid filmis kontakti oma tunnetega. Ning just läbi tunnete väljarääkimise on võimalik valusatest mälestustest vabaneda ning tulevikku ehitada."
Thalheim, T. (2005). Dokfilm "Tõrjutud mälestused": autor pani ema luupainajad filmi. Õhtuleht, 5. nov, lk 16.

* * *

Oli seda filmi emotsionaalselt raske teha?
Ma ei kasutaks ainult sõna küüditamine, see oleks liiga lihtne ja ei ütleks midagi uut, mida juba alates 1990. aastatest poleks räägitud. Minu film püüab oma võimaluste ja vahenditega näidata, kuidas totalitaarse režiimi repressioonid on jätnud inimestesse sügavad jäljed. Tagakiusamine polnud ainult küüditamine – see toimus näiteks inimeste sildistamise kaudu bandiitideks, terroristideks, kulakuteks, rahvavaenlasteks... See toimus inimeste omandi röövimise kaudu, füüsilise ja psüühilise vägivalla abil. Terrori hirmus jätsid inimesed valusad asjad välja ütlemata, terrori hirmus ei näidatud üles kaastunnet.
Just seetõttu oleme praegu majanduslikult pragmaatilised või käitume enesehävitajalikult (alkoholism, perede hülgamine, perekultuuri nõrkus), sest meie valust pole keegi hoolinud – kõige vähem meie ise. Meis on palju viha ja frustratsiooni. Me ei näita välja tundeid. Meie solidaarsuse kogemus on nõrk ja meile meeldib ikka kedagi teist süüdistada. Jah, kõige selle taustal oli seda filmi raske teha.

«Tõrjutud mälestustest» tuleb välja, kuidas iga selline vägivaldne akt ei mõjuta mitte üksnes kaasaegseid, vaid jääb painama ka järgnevaid põlvkondi. Kas soov need pained ekraanile tuua tõukus ka sellest?
Esimeseks tõukejõuks oli see, kui ma läksin Helsingi ülikooli õppima, külm sõda oli just lõppenud, kuid Moskvas sepitsetud Nõukogude narratiiv Eesti ajaloost kehtis edasi. Selle idee oli, et eestlased on ise süüdi selles, mis nendega juhtus. Oma Euroopa juudi sõpradega, kelle vanemad olid olnud natside koonduslaagrites, avastasime, et meil on üpris sarnased põlvkondlikud traumad. Tutvusin ka paari Bosnia naise ja ÜRO inimõiguste eriesindaja Elisabeth Rehniga, kes rääkisid mulle sõjavägivallast Balkanil.
See kõik avas mulle uusi perspektiive ka Eestis toimunu kohta. Filmi hakkasin neli aastat tagasi tegema sellepärast, et võidaks õiglus, mitte totalitaarsete süsteemide narratiivid.
Tuumalu, T. (2005). Eestlase alateadvuses istub hirm. Postimees, 2. nov, lk 18.