Imbi Paju dokumentaalfilm stalinilikust režiimist, selle ohvritest ja ellujäänute tõrjutud mälestustest.
Režissööri ema Aino Paju kõnnib Patarei vangla müüride ääres, kohas, kus elustub möödunud valu. Imbi Paju jutustab kaadri taga mälestusi emast ja samas ka Eestimaast. Arhiivikaadrid Eesti Vabariigi rahuelust ja Vene okupatsioonist, eestlaste küüditamine Siberisse 14. juunil 1941 ja Teise maailmasõja algus. Üks küüditaja, Arnold Meri, püüab sellisele tegevusele õigustust leida. Ajaloolane selgitab nõukogude võimu käitumist: inimesi vastandati, lahterdati, hirmutati, aeti omavahel tülli. Aino Paju ja tema kaksikõe Vaike kodu jäi sõja ajal tihti kahe rinde vahele. Õed meenutavad pidevat hirmu, pommitamisi, röövimisi ja oma peidupaika keldris.
Sõja lõpul, kui Vene väed uuesti Eesti vallutasid, läksid paljud metsa pakku. Algasid haarangud metsavendadele, kuulati üle nende naisi ja lapsi. Ka kaksikõed ja nende ema viidi ülekuulamistele. Aino Paju meenutab vanglat. Sama saatust jagasid ka Hilja Rüütli, Linda Jalakas, Erika Kask. Musta huumoriga kirjeldab ülekuulajaid ja enda töötlemist Hilja Rüütli. Aino Paju mällu on sööbinud õudne võtme krigin, mis tähendas vanglas ülekuulamisele viimist või äraviimist teadmatusse. 1948. aasta augustis, kui õed olid saanud täisealisteks, viidi nad asumisele Arhangelski oblasti sunnitöölaagrisse. Laagrimälestused on eriti valusad, kuna lõpuks kaksikõed lahutati teineteisest. Tagasi pääsesid õed 1954. aastal, kuid kodu ei olnud enam ja inimesed olid muutunud vaikivateks ja usaldamatuteks. Nende hingehädades on neid ja teisi represseerituid aidanud psühholoog Heino Noor, kes ise oli üheks ellujääjaks surmalaagris. Heino Noor käib kalmistul hukkunutele rajatud mälestussamba juures ja koos õdedega kirikus. Minevikuga on raske elada, kuid lohutust pakuvad perekond ja lähedased.
Vaata lisainfot selle filmi kohta