Ruhno (1931)

Filmi vahetekstid

Koostanud Rasmus Kangro-Pool

1. osa

"Keset Riia lahte 110 klm. Pärnust ja 70 klm. Kuressaarest asub 5¾ klm. pikk ja 4 klm. lai üksik saareke.
See on omapärasemaid saari kogu Läänemere saarestikus, kus alahoidunud ligi 300 aastat vanad traditsioonid ja rahvariided. Sellesse omapärasesse elavasse muuseumi on ligipääs kas Kuressaarest postipaadiga või Pärnust eramootorpaadiga.
Pääle 8-10 tunnist sõitu paistab meile Ruhno rand.
Harilikult nähakse lähenevat paati tuletornist, mille juures asub ka saare valitsuse maja ...
... ja Ruhno karnison, mis koosneb kohalikkudest väeteenistuse alla kuuluvatest noormeestest.
Vaade tuletornist
Saare põhjakallas
Saare lõunakallas
Ruhno küla ja selle igapäevane elu
Ruhnolaste põllud on väga viletsad ja nende viljasaak ääretu kehv, kuid vilja veavad nad oma väikeste vankritega ikka kahe hobusega, sellepärast et ka teine peremees kahe hobusega veab.
Nende väikesed ponisuurused hobused on väga kartlikud ning kui need loomakesed mitte Ruhno rahvariides inimest näevad, siis ärrituvad nad sedavõrd, et nendest ruhnolaste üteluse järgi terveks päevaks enam töölooma ei saa.
Viletsa viljasaagi tõttu käivad Ruhno veskid ainult harva.
Saare 33 kaitseliitlast, kes igal ajal on valmis oma saare kaitseks väljaastuma.
Ruhno saare vaimlise elu eest hoolitseb saare õpetaja, kes saab Rootsi ja meie riigi poolt palka ja ruhnolaste sissetulekust ühe kümnendiku. Ruhnolaste leeritund.
Ruhnolane on usklik ning selle tõttu kogub suurem hulk saare elanikke oma värvilistes rahvariietes pühapäeval kirikusse. Väike Ruhno kodanik viiakse kirikusse ristimisele.
Ruhno vana kirik ehitatud 1644. a. ja parandatud 1851. a.
Ukse kõrval olev korjanduskast
Mõned aastad tagasi ehitati ruhnlastele rootslaste abil uus kivist kirik ning nüüd seisavad mõlemad kirikud kõrvuti kui vana emakene oma noore sihvaka tütrega."

2. osa

"Kirikusse minnes on igal Ruhno naisel ühes valgest villasest riidest n.n. kiriku-tekk, mis peab vihma eest kaitsma imeilusat rahvariiet.
Ruhnol elab 283 elanikku, kes omavahel enam-vähem sugulussidemeis. Üheks tähtsamaks sündmuseks saarel osutub pulm, mille osavõtjateks on suurem osa saare elanikke. Pulmalised seavad end piduehtesse ja koguvad pulmamajja.
Laupäeva õhtul viiakse pruudi “kaasavara” suure lärmi, püssi paukumise ja koerte haukumise saatel peigmehe talusse.
Pühapäevahommikul ootab pruut (keskel) ühes n.n. pruudi emadega peigmeest. Ilmuvad pruutneitsid ja teretavad ootajaid käesuudlustega.
Peigmees tuleb ning ühes koos minnakse kirikusse.
Pulmalised lähevad pruudi kodust peigmehe koju.
Kõiki oma sugulasi ja neid, keda ruhnolane eriliselt austada tahab, kutsub ta oma pulma kokaks. Selle tõttu on pulmas kokkasid harilikult 30-40 ümber. Ruhnolaste kuulus kokkade tants.
Teine tähtis tants pulmas n.n. peigmehe ja pruudi tants ...
... millele järgnevad kõikide pulmaliste ühised tantsud ja lõbustused.
Olles pühitsenud oma elu tähtsamad päevad, asub ruhnolane jälle igapäevase töö juure ja veab oma noorikuga kahe hobusega vilja, sellepärast et teinegi peremees kahe hobusega veab."

Filmi saamis- ja järellugu

Esimesena meie operaatoreist hakkas Th. Luts filmilindile jäädvustama Eesti saari. Kõrvuti ülevaatefilmi lülitatud Saaremaa ja Abrukaga valmisid tal 1931. aasta suvel pärast „Kas tunned maad...“ ekraanile ilmumist „Kihnu“ ja „Ruhno“. 1932. aastal teatas ajakirjandus veel Lutsu plaanist jätkata saarestikufilmide sarja /---/, kuid neist filmidest puuduvad edaspidi andmed. Tõenäoliselt jäi see kavatsus teostamata.

Th. Lutsu kaheosaline kultuurfilm „Ruhno“ valmis 1931. aasta augustikuus. Operaatoriga oli „kunstilise nõuandjana“ kaasas ajakirjanik ja kultuuritegelane Rasmus Kangro-Pool, kellelt pärit ka filmi kirjandusliku hõnguga vahekirjad.

Saarelt naasnud, kirjutas Rasmus Kangro-Pool trükisõnaas sellest, mida ekraanil varjutas pruudikrooni sära.
Selgus, et muu maailmaga laevaühenduseta saarel puudus igaasugune arstiabi ja ravimid, et ruhnulaste kehvad põllud andsid vaevalt peatoidust, et Ruhnu tegelik käskija oli kirikuõpetaja, kes pidas ka koolmeistriametit, et saarel polnud mandriga isegi raadiosidet. R. Kangro-Pool nentis: „Ruhno seisukord on tõesti kibe ja meie vastavad võimud peaksid sellele aegsasti mõtlema, sest nad kuuluvad eeskätt ikkagi meie riigi kaitse alla.“ *
Ajakirjanikusulega avalikkuse ette toodud mornid tõigad avaldasid mingil tasandil siiski mõju. Lahendati kõige kergem küsimus: paar kuud hiljem teatas Päevaleht Ruhnu raadiojaama tegevusse astumisest.
* Kangro-Pool, R. (1931). Ruhnu rahvast ja nende filmimisest. Päevaleht, 7. sept, lk 6, fotod.

Paas, V. (1987). Ajahetked. Eesti dokumentaalfilm 1920-1940. Tallinn: Eesti Raamat, lk 47-51.

Ruhnu-teema toonases ajakirjanduses

Vana Ruhnu hakkab kaduma

Esimene abielulahutus saarel. Kõrged voodid kirpude vastu. Heinaleminekuks andis külakubjas sarvepuhumise kaudu käsu. Lätlased “varastavad” Ruhnu angerjaid. Päevasest toidust võeti ainult 40 senti.

Ruhnu saar haarab oma alla vaevalt 11-ruutkilomeetrilise maa-ala, kuid kujundab enesest siiski ühe huvitavama nurga Eestis. Vastava kirjanduse kaudu temast õiget ettekujutust saada on raske, kuid huvireisi eesmärgina kuuluks see saar esmajärguliste hulka meie kodumaal. Saare elu-olu tutvustamiseks korraldas Turistide Ühingu Tartu osakond reede õhtul kõnekoosoleku, millel ettekandega esines dr. G. Vilberg, kes pikemat aega saarel viibinud. Kõneleja märkis muuseas, et vana Ruhnu juba kadumas on. Eriti olulisi muudatusi tõi enesega kaasa 1930. aasta, millal saare ühismaad üksiktaludeks tükeldati. Sellest ajast on muu kõrval võrsunud ka talumaid eraldavad aiad, mis vana Ruhnu vaimule oluliselt võõrad. Ka muidu on kultuurpahed saarele tungima hakanud. Seal toimus hiljuti isegi esimene abielulahutus ja kõneleja kohtas juba üht last, kes ei kannud enam rahvariideid, vaid harilikku ülikonda. Need nähtused on seda enam märkimisväärt, et Ruhnu rootslased üldiselt on väga alalhoidliku iseloomuga inimesed, kes truult kinni pidanud vanadest kommetest.

Hulgaliste valguspiltide abil andis kõneleja ümmarguse ülevaate ruhnulaste elust, riietusest, eluhoonetest, tööst ja ka saare välisest iseloomust. Nii torkavad omapärastena silma saare õlgkatusega hooned, mille katused rehetoa kohalt harilikult küürus. Peale selle on katused mitmesuguse kõrgusega. Leidub hooneid, millel vastavalt aegajalistele juurdeehitustele kolme-nelja jatkulisi katuseid.

Tubade sisustuses torkavad silma eriti kõrged voodid. Ruhnulased ise räägivad, et see on tingitud kirpude rohkusest. Voodi kohale on asetatud nöör, et sellest kinni haarates kergem oleks magama “ronida”. Peaaegu iga talu juures leidub humalaaedu, sest õlut juuakse Ruhnulgi heameelega. Tähelepanuväärne on saare vana kirik, mis ehitatud 1644. aastal, eriti just omapäraste ilustiste ja akende tinaraamide poolest. Omapärane on ka surnuaed, mille ristid eranditult kaetud katustega. Kahjuks on nüüd lammutatud saare vana vangimaja, milline püstitati 1804. aastal. Vallavanem võis sinna iga inimese 24 tunniks kinni panna.

Kadunud on ka ilus ühise heinaniitmise komme. Vanasti oli heinalemineku tähtpäevaks 2. juuli. Selle päeva hommikul puhus külakubjas sarve ja siis ruttas igaüks oma heinamaatükile. Nüüd, kus maa taludesse jagati, minnakse heinale igast talust sel ajal, millal aega jatkub.

Vasikaid ei tapeta enne, kui nad vähemalt 1 aasta vanaks saanud. Selle tõttu võis kõneleja saarel ühestainsast koplist leida 56 vasikat. Neid kasvatatakse lihaloomadeks, et toidutagavara kauemaks ajaks jatkuks.

Saare vetes leidub väga palju angerjaid, kuid nende püük on organiseerimata. Lätlased tulevad igal aastal oma rannalt neid Ruhnu juurde püüdma. Ruhnulased seda muidugi ei salli, kuid parata pole ka midagi, kuna saare “kuningas”, tuletorni ülem, seda takistada ei katsu. Kui rannale tulnud lätlasi pildistada katsuti, pöörasid nad näod aparaadi eest kõrvale, et pärast mitte sekeldusi ei tekiks loata välismaale sõitmise pärast.

Ruhnulased armastavad väga oma metsa, mis katab peaaegu poole saarest. Isegi tarbepuid ei taheta seal võtta, vaid varemalt toodi need Heinastest. Mets kannab pargi iseloomu ja on saarele kaitseks pealetungivate liivaluidete eest.

Muuseas on ruhnulased ka väga võõrastevastuvõtlikud. Kõnelejale pakuti igas talus külakosti ja päevase toidu eest küsiti ainult 40 senti. Muidugi ei saa selle raha eest nõudlik olla ja teinekord peab leppima hülgelihagagi, kuid need pisemad puudused on tühised, võrreldes saarelt saadud huvitavate muljetega.
Vana Ruhnu hakkab kaduma (1934). Postimees, 29. apr, lk 4.

Saar, kus puuduvad sääsed ja nõelussid

Neil päevil jõudis Ruhnust tagasi Taimehaiguste Katsejaama juhataja dr. E. Lepik, kes käis seal põllutööministeeriumi ülesandel kukerpuid hävitamas.                                                                       

“Kuidas läks Ruhnus kukerpuude hävitamine?” “Ruhnus sai hävitatud põhjalikult kolm taimeliiki – türnpuud, kukerpuud (berberised) ja tõlkjad (rakvere raiped).” “Kuidas teostus hävitamine tegelikult?” “Tuli palgata kõigepealt ustavad mehed, neile asi selgeks teha ja siis tulid kõik saarel olevad metsad ja põõsad läbi otsida, iga türnpuu üles juurida ja hävitada. Kukerpuid (berberist) leidus saarel ainult üks põõsas pastori aias, mille keegi pastor oli toonud sinna omale ilupuuks. Tõlkjaid ehk rakvere raipeid tuli põllust lihtsalt välja kaevata. Iga tõlkja väljakaevamiseks tuli kaevata umbes meetri suurune auk. Muide, kaevamine Ruhnus pole raske, sest maapind on liivane. Üldse oma geoloogiliselt tekkelt on Ruhnu niivõrd uus, et sinna pole jõudnud levida veel väga paljud taimed, mis on mandril ja teistel saartel väga harilikud. Ka türnpuu levimine saarel on teostunud alles viimse 10 aasta jooksul, kuna türnpuu ise võib olla sattunud sinna kõige rohkem alles 50 a. eest, kantuna mõnest linnust või merevee kaudu. Üle 10-aastaseid türnpuid saarel leidus väga harva – peaaegu mitte sugugi. Maapind aga on väga soodne türnpuu arenemiseks.                                                                          

Ka rakvere-raibe on seal hilistaim ja on levinud kaunis vähe. Ta on tulnud sinna Venemaalt toodud viljaga mõnedel ikalduse aastail enne maailmasõda.                                                       

Samuti loomastik on saarel õige kehv: sääski pole peaaegu olemaski, nii maa kui ka merelinde on väga vähe, nõelussid puuduvad täiesti jne.

Maapind on küll liivane, kuid siiski viljakandev, sest saare lähedal meres on suured adruväljad, mis on rammutanud saare liiva juba tema tekkeajast peale. Uuemal ajal muidugu on ka inimesed kandnud adrut põllurammuks. Põllundus ise on aga väga viletsal järjel. Põllutööd teevad ainult naised puuadraga. Mehed peavad põllutööd omale häbiasjaks.  Veel kolm aastat tagasi valitses saarel täiesti kommunaalpõllundus: põllud hariti ühiselt (saarel on umbes 200 elanikku) ja saak jagati. Alles kolm aastat tagasi teostati seal maareform ses mõttes, et iga talu sai omaette põllu. Alguses seisti sellele vastu ja oldi Eesti valitsusvõimude peale kaunis pahased. Nüüd, kus sellega on saavutatud paremat viljasaaki, ollakse valitsusvõimudele väga tänulikud maareformi eest. Mehedki hakkavad põllu vastu huvi tundma. Huvitav on tähele panna saare mehi. Kui läheb kuski kaugel silmapiiril mõni paat, siis teatakse täpselt ära kelle oma see paat, siis teatakse täpsalt ära kelle oma see Eestist või Lätist. Igal paadil olevat oma iseäralikud tunnused, mis tajutavad ainult ruhnulase teravale meremehe silmale. Selle vastu ei tunne aga mehed kuidagi odra ja kaera orase vahet ja imestavad, et kuidas inimene seda vahet üldse võib tunda.
Saar, kus puuduvad sääsed ja nõelussid (1934). Postimees, 8. juuli, lk 6.

Kohti filmis

Ruhnu uus kirik

Vanavarakaitsjate tugevat vastuseisu põhjustas ruhnlaste kava ehitada uus kirik vahetult vana puukiriku külje alla. Kardeti muinsusväärtusega hoone kokkuvarisemist. Ruhnlased võõrast nõu kuulda ei võtnud ning uue kiriku vundament pandi maha kahe meetri kaugusele senisest pühakojast, mis saarerahvale ammu oli kitsaks jäänud.

Ruhnu uue kiriku müürid on laotud kohapeal väljatahutud, hoolikalt valitud maakividest. Siiski ei kavandanud Riia arhitektuuriakadeemik, 1866. aastal Maarja-Magdaleena pastoraadis sündinud Otto Hoffmann 1907. aastal Ruhnu uut kirikut mitte kivi - vaid palkehitisena (projekt on arhiivis alles). Teadmata jääb, kas kiivalt oma metsa hoidvad ruhnlased pelgasid kirikuehituseks kuluvat palgikogust või lubas täiendav helde annetus Saare- ja Muhumaa kuulsad ehitusmeistrid kohale kutsuda, nii et esimesed kivimüürid Ruhnu saare ajaloos kerkida võiksid. Vaid torn ehitati sarnaselt projektile puidust. 20. juulil 1912. aastal uus kirik pühitseti. Jumalateenistuslik elu koondus sestpeale suuremasse kirikusse, vanale puukirikule jäi ennemini vaatamisväärsuse osa täita, vaid üksikutel õige pidulikel puhkudel jätkati temagi kasutamist pühakojana.

Puukiriku dolomiidist altariplaat võeti järjepidevuse märgina kasutusele uue kiriku altaril. Palju sisustust annetati Rootsist, sh. altarikrutsifiks Stockholmi portselanitehaselt, kroonlühter ning kaheksa seinalühtrit Stockholmi metallitehaselt. Altarimaali "Tulge minu juurde" on Carl Blochi Hörupi kirikus paikneva originaali järgi Ruhnu kirikule maalinud Severin Nilson.

Pikihoone kõrgel paiknev peaaegu katkematu aknarida, koobaltklaasruuduga keskel ei muuda Ruhnu uut kirikut mitte ainult väga valguserikkaks, vaid ka teeb ruumi tundlikuks valgusvarju liikumisele, sõltuvalt päevatunnist ja paneb spektrivärvid mänglema kord kristallkroonlühtri haaradel, kord valgeil kantslikatetel, kord küünaldel pingiotsalühtrites.

Intensiivse värviaktsendi sellele valgusemängule lisavad roosaken hommiku- ja õhtuseinas. Idapoolne, Kristuse monogrammiga roosaken on kirikuga samast ajast ning valmistatud Stockholmis, läänefassaadi sümbol-kujutistega roosakna ideekavand pärineb Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetajalt praost emer. Harri Reinult ning valmis kaunis vitraazh Eesti Kunstiakadeemias aastal 1999.

Sestpeale kui ka puukirikus taas toimuvad jumalateenistused, on enamik sinnakuuluvast kunstivarast, mis vahepeal uude kirikusse üle toodi, oma õigesse asupaika tagasi jõudnud. Siiski paikneb hiliskeskaegne dolomiidist ristimiskivi endiselt uue kiriku altari ees ja rõdul seisab väärikalt eksponeerituna Nikolause-kell, üks Eesti kõige vanematest tornikelladest. Tema helin on 1938. aastal üleslindistatuna heliplaadil. Ligemale kolm aastasada puukiriku võidukaarel uhkeldanud Kuramaa, Liivimaa ja Semgallia hertsog Wilhelmi ja tema abikaasa Sophia suuremõõtmelised vapimaalid lõuendil (1615) on samuti uude kirikusse jäänud.

Ei leidu teist nii hoolitsetud ja puhast pühakoda kui seda praegu on Ruhnu uus kirik. Jumalateenistuse valgustamiseks siin elektrilülitile ei vajutata - kõigis lühtrites põleb vaid ehe küünlatuli. Kirjeldamatult pühalik ja kaunis on küünlavalge jumalakoda eriti talvehämaruses.

Jumala abiga on Ruhnu uus kirik püsinud ka läbi nende aegade, mil kogudus oma templi hülgas - 1944 pages ruhnurootslaste kogukond üle Läänemere, osa väärtuslikumat kirikuvara Rootsi kaasa võttes. Viljalaona kasutati kirikut, ja kirikusse allesjäetud kunstiesemeid tassiti veelgi laiali. Pühakojaks taaspühitsemine toimus 1988, koguduse taassünd - kaheksa aastat hiljem. Ja kuigi Ruhnu uus kirik näib praegu kaunim kui kunagi varem, vaevab iga asjassepühendatut mure selle pühakoja säilimise pärast. Jaanikuust hilissügiseni kuuleb kirikuline heli, justkui keegi keeraks lakkamatult kella üles. Niisugust häält teevad puidus käikusid uuristavad majasikud ja suured toonesepad, kelle näritud on tornipalgid, sambad, suur osa pingistikust, põrandalauad. Vaid Jumal teab, miks ruhnurootslaste majad pidid langema saagiks tiivulistele puidukahjuritele. See nuhtlus on uut kirikut tabanud väga valusalt, vana puukirik on olnud kaitstum. Suur restaureerimistöö ootab siin ees, riikliku muinsuskaitse abiga. Küll aga suutis 60 elanikuga väikesaare kogudus aastal 2000 Issanda õnnistuses omal jõul lasta parandada viltu vajunud torniristi ja hülgeküttide poolt auklikuks tulistatud tornimuna ning need väärikalt lehtkullaga katta.
Simson, S. (2002). Ruhnu uus kirik, http://www.eelk.ee/h_ruhnu.html (25.08.2011).