Porgandite öö (1998)

Porgandid Ottawas ja öös

Priit Pärn: Selles filmis on suhteliselt palju tegelasi: Michael, Mihhail, Helmuth, Diego, Alfred, saksa keelt rääkiv keedetud muna Steffi, Victor ja Eduard nagu ikka, omavahel läti keeles suhtlev undergroundi-seltskond - Rääkiv Porgand, Mister Näts ja Korgitser. See ei ole lastefilm, aga lapsed võivad vaadata, kui neil midagi muud teha ei ole.
Animafilmi ümberjutustamine oleks tänamatu töö. Animatsioon on küllalt a b s t r a k t n e, asjad ei tähenda alati seda, mida me näeme. Kui näeme porgandit, ei pruugi see sugugi tähendada, et see on porgand. Hakata animafilmi seletama oleks karuteene iseendale, kuna lausena väljaöeldud asjal on juba kindel tähendus. Liikuv pilt, kus on veel tekst ja muusika küljes - see ongi mu ütlemine. Film ongi see, mida ma tahan öelda.

Kinorahvas tunneb mõistet "ameerika öö", mis tähendab seda filmiööd, mis filmitakse erilist tehnikat kasutades päeval. Aga mis on "porgandite öö"?
See on ju üldiselt teada, et kord aastas on niisugune öö, mil kõik jänesed muutuvad porganditeks. Ei ole kindlat kuupäeva, see öö tuleb alati ootamatult. Filmis mõned tegelased loodavadki, et äkki see porgandite öö tuleb just nüüd, kui teda kõige rohkem vaja on. Sest jänestel on maailmas väga domineeriv roll. Nad juhivad praktiliselt kogu maailma.

"Porgandite öö" seltskond paistab olevat kaunis rahvusvaheline ja kirev?
Maailm on ju samuti rahvusvaheline. Film peaks ka alati olema rahvusvaheline. Filmi lugu võib paikneda väga spetsiifilises ruumis, väike rahvas võib teha filme oma probleemidest, aga alati peaks silmas pidama võimalust, et sinu filmi näidatakse terves maailmas. Alati see küll ei õnnestu, aga sellegipoolest ei tohiks filmi teha üksnes selle maa inimestele, kus ta on valmis saanud.

Mis keeles film on?
Jutustaja tekst on inglise keeles. Loeb seesama iiri härrasmees Frank Boyle, kes luges "1895" teksti. Eestikeelse jutustajaga variant tuleb ainult videos. Tegelased räägivad palju ja kogu aeg, aga väga vähe sellest tekstist nõuab sõnasõnalist arusaamist. Keedetud muna Steffi räägib saksa keeles midagi videokunstist, meediaprobleemidest - see on ühe sakslanna koostatud ja Saksamaal sisse loetud tekst.

"Eine murul" sisaldas omal ajal väga paljut meie elust, niiöelda nõukogude tegelikkusest. Kui palju on "Porgandite öös" tänast tegelikkust?
Peale Goskino interjööri seal vist päris konkreetselt äratuntavaid paiku ei olnudki. Aga muidugi oli see kokkuvõte tolleaegsest elukeskkonnast.
"Porgandite öös" on üks eestikeelne lause. Üks tegelane ütleb "Kohe tulen" ja mõttemullis tema pea kohal on kirjas "Kas suitsu on?". Niipalju on konkreetselt seal Eestit. Aga üldisemalt võttes ma arvan, et küllap on seal Eestit õige palju, kuna olen kogu oma teadliku elu elanud siin ja Eestis oma filme teinud. Isegi kui ma tahaksin teha ameerika filmi, ei tuleks sellest midagi head.

Kas Sinu pikad filmid alates "Einest murul" on omavahel mingis loogilises järgnevuses?
Esimene selles reas oli "Kolmnurk", seal olid jutuks inimestevahelised suhted."Eines murul" olid impeeriumi-sisesed suhted. "Hotell E" kujutab kahe süsteemi, Ida ja Lääne, vahel olemist. Need olid kõik rasked, tumedad filmid. "1895" on teistmoodi, eelmistega võrreldes koomilisem, iroonilisem, lõbusam. Seda tehes oli heas mõttes kerge, vaba tunne. Film tuli väga paljudele üllatav. /---/ "1895" ei räägi ainult kinomaailmast ja sellesisestest vihjetest. Võib öelda, et teatava nurga alt vaadatuna on see film Eestist ja Euroopast.
"Porgandite öö" on küll tunduvalt keerulisema struktuuriga, kuid siiski loogiline jätk "1895"-le. Aga ta on rohkem lugu võrreldes "1895"-ga, mis koosnes küllalt vabalt üksteise otsa lükitud piltidest. "Porgandid" on esimesel tasandil nagu klassikaline ameerika film - Diego tuleb kuhugi, on seal mingi aja, toimuvad mõned dramaatilised sündmused ja hommikul jätab ta selle koha maha.

Kuidas sa tulid "Porgandite öö" peale?
See oli 1995. aasta suvel, kui "1895" oli just valmis saanud. Ma ei öelnud, et ei tee enam filmi, kuigi kõik intervjueerijad tahtsid seda mult välja pigistada. Aga ise olin kindel, et paar aastat ei taha ma filmiga mingit tegemist teha. Janno Põldma ütles, et on kiiresti vaja mingi asi käiku saada, et stuudio saaks edasi töötada. Palus mul mõelda. Ma vastasin, et vaevalt ma mõtlen, lähen Saaremaale ja lihtsalt olen kolm päeva päikese käes. Kui sa tead, et ei pea midagi mõtlema või tegema, läheb masin nagu iseenesest tööle. 60% selle filmi tegelastest ja stseenidest on nende kolme päeva jooksul juhuslikele paberitükkidele ja ajaleheservadele kirja pandud, et meelest ära ei läheks. Esialgu ei olnud ainult veel struktuuri. Siis läks peaaegu aasta, enne kui struktuur enamvähem paika sai. Lõplikku käsikirja polegi olemas, on üks väike jutuke, ilma detailideta.

Sinu filmide kohta on öeldud nagu Fellini omade kohta: Pärn teeb kogu aeg üht ja sedasama filmi?! 
Ei ole absoluutselt nõus. Selliseid tegijaid on tõesti küllalt. Ühelt poolt, ega enda eest ära ei lähe, ma olen igas filmis sees.
Mind motiveerib filmi tegema ainult see, kui suudan välja mõelda mingi struktuuri või skeemi, mille suhtes ma pole kindel, kas see hakkab toimima - teksti ja sõna kokkupanek nagu "1895"-s. Teha asja, millest tead, et saad sellega hakkama, ei ole enam huvitav. Nagu näiteks "Ja teeb trikke" järel oli mul selge, kuidas teha multifilmilikke trikke, metamorfoose, ja otsekohe ei olnud see enam huvitav. Motiveerib see, kui kardad, et ei saa sellega hakkama.

Lõhmus, J. (1998). Porgandid Ottawas ja öös. Postimees: Kultuur, 2. okt, lk 10-11.