Avaleht » Filmiliigid

Porgandite Öö (1998)

Animafilm Kestus: 29:38

Huviinfo

Priit Pärn filmile tagasivaaatavalt

See on „1895“ kõrval minu teine taustatekstiga film. Teatud asju ei saa öelda ainult pildi abil. „Porgandite öö“ räägib sellest, et me ei tea tegelikult, millest ta räägib. Seal on tegelased, keda peaks nimede järgi justkui ära tundma, aga ometi saab vaataja lõpuks aru, et nii see ei ole. Kes nad on? Mis asju ajavad? Mis on PGI? Kas me peame uskuma, mida meile näidatakse ja räägitakse? Kui ei usu, siis mida me usume?

Millenniumi hüsteeria oli 1998. aastal aktuaalne, siiani on oluline küsimus, et kes meid kontrollib. Kui varasemate filmide puhul oli väga selge, mis maailm see on, siis selle filmi puhul on pigem vastupidi. Ja aastal 1998 oli kakskümmend aastat jäänud aega tänase tõejärgsuseni.

Teede, A. (2017). Lihtsad konstruktsioonid ja keerukas huumor [Priit Pärn meenutab oma filmide saamislugusid]. Sirp, 17. veebr, lk 30-31.

Öö pärast "Porgandite ööd"

Joonisfilmi tegelaste "vestlusring"

TMK toimetuse palvel kogunesid Priit Pärna joonisfilmi “Porgandite öö” tegelased vestlusringi, et üheskoos meenutada tööd filmi kallal, rääkida elust üldse ning teha tulevikuplaane.

Loe:
ÖÖ PÄRAST “PORGANDITE ÖÖD”
Kall, T. (1999). Öö pärast "Porgandite ööd". Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 86-88.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „“Porgandite öö” paistab mängufilmiline ja thrillerilaadsete episoodidega keeruline joonislugu, milles astub esile mitmeid silmapaistvalt karakteriseeritud ja tegevusliinis omavahel veenvalt seotud kõrvaltegelasi. Põhiline tegevus käib ühes kummalises hiigelhoones või selle ümber – PGI majaks nimetatud hotellilaadses monstrumis võib näha nn. Euroopa ühiskodu. Elavas tüübistikus suhete võrk moodustab üldise mõistuloo, mida Priit Pärn stseeniti üheaegselt konstrueerib ja dekonstrueerib, sündmusi ja tüpaaže ambivalentselt lahti seletab, aga samas ka oma joonisfilmilise sõnakunstiga mütopoetiseerib ja uttu metafraseerib. Kardina taha võib kujutleda mida tahes, kuid isiklik on poliitilisest lahutamatu.
Võrreldes “1895”-eelsete joonisfilmidega, on Priit Pärna viimane linateos vähem uperpallitav, trikid ja transformatsioonid ei ole eriti paradokslevad ega hüperboolselt lennukad, vaid oma üleminekutes lihtsamad. Varem visuaalselt vaimukate muundumistega löönud autor on järjest rohkem rõhku pannud sõnale, mis kipub üle “Porgandite öö” pildistiku võimutsema. Jutustuse elegantne esitus mängib filmi mõjuvuses olulist rolli. /---/
Üldiselt tundub Pärna “Porgandite öö” oma vastuolulisuses ikkagi terviklik ja timmitud sürreaalses assotsiatiivsuses lõpuniseletamatu linakunstiteos – uusmodernistlikult tõlgenduste paljusust pakkuv, keerulist stoorit punuv piltmõistujutustus, mille pluraalne ja kirev ning tähendustes absurdini haigutav segadik liimub globaalseks võrgustikuks, mis ei anna end tervikuna kätte, vaid kumab vaatajale/kuulajale läbi udu nagu päike, mida ei saa tervikuna hõlmata, vaid tervikuna tunnetada.“

Arvustuse terviktekst:
Täisnurkse tondilossi uued porgandid - Sirp
 Teder, T. (1998). Täisnurkse tondilossi uued porgandid. Sirp, 11. dets, lk 12. 

Andrus Kivirähk: „“Porgandid öös” oli lihtsalt järjekordne Pärn, nagu mängufilmide seas on olemas näiteks “fellinid”. Mõni meeldib rohkem, teine vähem, aga nad kõik on ikkagi “fellinid” või “pärnad” ja juba ainuüksi seetõttu kinoajaloos kindlalt arvel. /---/
Pealegi pole meil teistel Pärna loodud maailmas midagi uurida ega puurida, sest see on hoopis teine reaalsus, Pärna era-omand, ning seda tuleb lihtsalt vaadata ja imetleda, sest me oleme võõral maa-alal, ning kuigi mõni vihje meile tuttav ette tuleb ja millegagi assotsieerub, maksavad siin hoopis teised reeglid ja kehtivad iseäralikud tavad. Tõsi, juba filmi tegemise ajal kõneldi siin-seal, et “Porgandite öö” räägib Euroopa Liidust. Nojah. Kui keegi tahab nii kangesti igale asjale seletust leida, siis palun väga. Jah, see võis olla Euroopa Liit. Miks mitte. /---/
Film oli tõesti hea – olgugi et ma ei oska seda ümber jutustada. Ei peagi oskama. Kunagi pressikonverentsil küsiti Pärnalt ühe tema eelmise filmi kohta – millest see on? Pärn vastas umbes nii, et kui ta oskaks seda öelda, olekski ta seda öelnud ja ei oleks hakanud filmi tegemisega vaeva nägema. Filmi ainus ümberjutustus ja seletus on seesama film.“
Kivirähk, A. (1998). Nagu vinged porgandid naela otsas. Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 7.

Jaan Ruus: „Maailm nagu Batmani Gotham City, ainult et vaimukalt serveeritud ja inimsuhete palett sobiks rohkem Fellini "Satyriconi". Ilma selgitava "muinasjutuvestja" saatetekstita siin enam läbi ei saa. Poolitunnisesse joonistatud struktuuri on Pärn sobitanud ilmselt oma nägumused praegustest inimsuhetest. Selles pole enam totalitaarset sotsiaalset painet ("Eine murul") ega ka Ida ja Lääne vahel pendeldamist ("Hotell E"), aga kõik suhted on jooksnud täiesti absurdi.
Oma haardelt ja tegelaste omapäralt võiks "Porgandite ööd" võrrelda isegi "Kollase allveelaevaga", kuid selles loos pole vabastavaid biitleid. Pärn pillub sünkjaid vaimukusi meie aheldatusest. Kõik PGI elanikud on juhtmete kaudu oma kambrisse aheldatud. Vaba on üksnes sisyphoslik rännumees Diego - oma kandiliste ratastega jalgrattal. Ta sõidab ja mõtleb: O-la-la.“
Ruus, J. (1998). A Film by Priit Pärn: O-la-la! Postimees: Kultuur, 4. dets, lk 12.

Andres Maimik: „Näilisest ärevusest hoolimata valitseb "Porgandite Öö" atmosfääri salonglik jõudeelu. Priit Pärn näikse olevat kaotanud usu maailma suunavate protsesside tõsiseltvõetavusse. Peategelane Diego, kelle läbielamiste jälgimiseks filmi algus ette valmistab, keda me loodame kohata ekslemas PGI koridorides ning väljapääsu otsimas, istub terve filmi vältel kohvilauas ja vestleb sundimatult saksakeelse munaga.
"Porgandite Öö" eemaldub meelega tavapärasest jutustamislaadist ja kompaktsetest sõnumikimpudest. Ta desorienteerib vaatajat vihjetega taustsüsteemile, lastes samas absurdimaailma skisoidsel pudenemisel filmi üle võimust võtta. Pärna filmi mõnu on selles, et iga detail, iga punkt on otseühenduses kõigi teiste punktidega, ilma et sinna vahele moodustuks k e s k s e t   t e l g e - s t o o r i t. Kuid samast saab alguse ka filmi killunemine.
Priit Pärna absurd ei ole minimalistlikku laadi nagu Becketti absurd, ta ei pärine traagilise elutunde õõnsusest ega püüa tekitada kaemust mõtlemise võimetusest leida maailma taga mõtet. Pärna absurd on vohav ja estraadilik, loodus- ja argiseadusi eirav anarhistlik laamendamine. Selle tunnetuse algläte on karikatuuris ja Eesti multifilmi lärmakas "sürri"-koolkonnas, mis deklareeris isikuvabadust läbi reaalsuse absurdimeelse töötlemise. /---/
"Porgandite Öö" ei anna kaasavaraks palju enamat kui koguse absurdinalju ja teadmise, et neid õigesti sidudes võime jõuda lahenduseni. Näiteks selliseni: inimelu on kui teekond kandiliste ratastega jalgrattal. Absurd? Või zen?
Priit Pärn, suur müstifikaator itsitab kuskil pihku.“   
Maimik, A. (1998). Tabletike sürri, ampsuke absurdi. Postimees: Kultuur, 18. dets, lk 9. 

Peep Pedmanson: „Täiesti borgheslikuks (iseendaks sulgunud ja iseennast genereerivaks) libaentsüklopeediaks PGId siiski pidada ei saa. Selleks on Pärn “Porganditesse” sokutanud ka küllalt palju selliseid traagelniite, mille otsad äratuntavalt filmivälisesse konteksti (kaasaja poliitilisse õhustikku) ulatuvad ja filmi “puhta kunsti” atmosfääri mürgitavad. Sellised on viskoosse Tšellisti kolm isepäist nööpi K, G ja B, siiami kaksikud Bill ja Boris, puur suure punase karuga, määritud pealaega Mihhail jne... Heal maitsel on muidugi piirid, ning kust ja kuhu need “Porgandites” kulgevad, seda teab kõige paremini isa Pärn ise. Samas pole ka “puhta kunsti” kalkuleeritud fantaasiat, mida Pärn PGIs toimetab, põrmugi lihtsam trükisõnaks formuleerida. Igatahes jõuame varem või hiljem sellisele vaimsele kolme tee ristile, kust edasi alalhoidlik kriitik käed tõstab. Et need jumala eest klahvidele ei vajuks ega kurat teab mida kokku ei klõbistaks. Milleks muidu tuli esilinastusjärgselt mõnegi enesega rahuloleva kriitiku-küüniku suust kuulda väljendile “Ei saanud kõigest aru” (mis igal teisel juhul ei tähenda see muud kui automaatset vee pealetõmbamist) mõtlikku järge: “Peab üks kord veel vaatama!” Pole parata, in Pärn we trust.
 /---/
Kas Pärn on veatu? Tahaks uskuda, et filmi saanuks “paremini” lõpetada. Praegune lõpp oma tempolt ja tiheduselt pärineks justkui mõne teise jutustaja loost. Aeg on (multi)filmikunstis muidugi suhteline ja keerukas mõõde, ent “Öö” puhul oodanuks küll ühtsemat narratiivi, selleks järgis film lõviosas ju traditsioonilisi draamakaanoneid ega kippunud karvavõrdki puhta avangardi nimel vaataja arunatukest revolutsioneerima. Ja selle traditsiooni kohaselt, millisena oli ära jutustatud enamik filmi stoorist, saanuks ka kõige ootamatuma lõpu ära näidata lõppu ennast (ja vaataja esteetilist kaemust) traditsioonilisemalt, öelgem kas või, et pikemalt ette valmistades. Praegu see lihtsalt kukkus (küljest) ära. Ühte patta pudenesid nii unistus(!) päästvast Porgandite Ööst, mida mõni kriitik arvaski päriselt kätte jõudnud olevat, kui ka jäneste laboriarvutite totaalne umbejooksmine siis, kui 999999 järel lõi ekraanidel ühtäkki ette sajandivahetuse hirmusid illustreeriv 000000; kui ka Julia paksu poja suutmatus keelt hammaste taga hoida ja lühise tekitamine PGI elektrivõrgus./---/
Öö on üldiselt une aeg, uni aga kuulub päris mitme REMi ulatuses unenägudele. Kunagi on Pärn siinsamas ajakirjas (6/1994) ühest teisest multifilmist rääkides avaldanud arvamust, et kui multifilmis “tegelikult kogu süsteem on piisavalt unenäoline”, kas siis on unenäolisi lõike vaja! Nüüd sellised tavatõed teda enam ei rahulda või arvab ta siis tõsimeeli, et “Öö” — ilma Tšellisti unenägudeta — oleks liiga realistlik lugu! Igatahes “Öö” kui tervik enam lõputusse ärkvelolekusse ei mahu. Nüüd näitab Pärn und ka ise, ja vähe sellest, annab oraakli kombel unenägudele ka sellise tähendusrikkuse, mis ainsana filmi umbsõlmi lahti harutada aitab!“ 

Arvustuse terviktekst:
PEEP PEDMANSON - PEALKIRI
Pedmanson, P. (1999).  Pealkiri. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 82-85.

Olle Mirme: „"Porgandite öö on asi pigem iseeneses, tervik, mida peaks igaüks ise kogema ja enesele meelepärasel moel lahti seletama. Tegevuse ja tegelaste üliküllus eeldab tähelepanelikku ja ka kõige jaburamatele mõttekeerdudele aldist vaatajat, vastasel korral võivad Diego, jäneste, Porgandi, keedetud muna Stefi, Korgitseri ja teiste kangelaste ekraaniaskeldused lihtsalt üheks tempokaks vaatemänguks hägustuda. Mis poleks iseenesest ka teab mis õnnetus, kuna Pärna virtuoosne kujunditega žongleerimine ja elegantselt hullumeelne visuaalne huumor pakuvad ka loo sisu hoomamata igati nauditavat vaatamist. /---/
Filmi kosmopoliitsustungi märk on seegi, et eesti keel mahub inglise, saksa, läti ja teiste keelte sekka vaid kaks korda. Esmalt hõikab üks tegelane "Kohe tulen!" ja siis näeme tema pea kohal nn. mõttemulli tekstiga "Kas suitsu on?".“
Mirme, O. (1998). Priit Pärn, jänesed ja porgandid. Sõnumileht, 5. dets, lk 28.

Tunnustus filmile

Grand Prix Ottawa filmifestivalil

Ottawa filmifestivalil võitsid Eesti animafilmid kolm esimest  auhinda. Priit Pärna joonisfilm “Porgandite öö” pälvis festivali grand prix. A-kategooriasse valitud rohkem kui 30 filmi hulgast määrati esikoht Mati Küti nukufilmile “Põrandaalune”, Ülo Pikkovi joonisfilm “Bermuda” sai ühe kolmest žürii eriauhinnast, mida võib käsitleda 3. – 5. koha jagamisena.
Iga kahe aasta tagant peetav Ottawa filmifestival on Annecy järel ning Stuttgardi ja Zagrebi ees üks maailma tähtsaim animafilmi foorum. Tänavu kuulus Ottawa festivali viieliikmelisse žüriisse ka Janno Põldma, kes peab eesti animafilmi nii võimast esiletõusu ennekuulmatuks.
“Sellist triumfi pole varem olnud ega tule ka niipea,” ütles Janno Põldma. “Asi oli täiesti demokraatlik. Eelviimasesse, neljandasse vooru jõudsid neli filmi, nende hulgas kolm Eestist.”
Eesti Joonisfilmis toodetud Priit Pärna “Porgandite öö” sai valmis vahetult enne Ottawa festivali. “Porgandite öö” on mängufilmilise süžee ja vesternilaadse struktuuriga pooletunnine joonisfilm, mille tegevust raamib suur hoone. “See on keeruline film, mille peategelaseks on Diego, kuid on ka hulgaliselt kõrvaltegelasi, näiteks läti keeles rääkiv porgand,” ütles Pärn.
Teder, T. (1998). Eesti animafilmi suur slämm Ottawas. Sirp, 9. okt, lk 4.

Esikoht USA suurimal animafestivalil "The World Animation Celebration"

Priit Pärna "Porgandite öö" võitis Hollywoodi animafestivalil esimese auhinna. Joonisfilm võiks põhimõtteliselt isegi Oscarile kandideerida, kuid Pärn ise kuldkujukest saada ei looda.
"Oscari saamise eeldus on, et film jookseks kaks nädalat, iga päev kahe seansi kaupa Hollywoodi kinodes. See maksab aga palju raha," nendib esimese eestlasena ülikõrge tunnustuse pälvinud Priit Pärn summasid täpsustamata. "Teine võimalus oleks see, et riik esitab ise mu filmi Oscari kandidaadiks."
USA suurimal animafestivalil "The World Animation Celebration" võitis Priit Pärna "Porgandite öö" 15-30minutiliste filmide kategoorias esikoha. Eesti Joonisfilmi esindaja Kalev Tamme sõnul on võit seda hinnatavam, et Pärna filmist tahapoole, teisele kohale jäi Oscari-võitja Aleksandr Petrovi "Vanamees ja meri". /---/
Animafilmimeistri kinnitusel leidub maailmas palju inimesi, kel on temaga sarnane mõttemaailm. Neile ongi too film mõeldud. "Eriti hea on see, kui üks kirub ja teine kiidab. Siis on film korda läinud," muigab Pärn.
Kasela, A. (2000). Priit Pärna joonisfilm on maailma parim. Õhtuleht, 13. juuni.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm