Jaan Oad (1982)

Autor filmi saamisloost

Mark Soosaar: „Filmimine. Kuigi mul on kaasas hea 16-mm sünkroonkaamera ACL ja ülitundlik Kodaki film, otsustame maalimiseks riistad alla valgesse tuppa tassida. Jaani värkstoas ülalkorrusel ei jätkuks taganemismaad ega vaatenurka. Filmimine möödub rutiinselt. Ao lindistab ja sätib valgusaparaate, mina filmin ja panen kaamera tagant küsimusi ette. Esialgu võtame molberti ees, Jaan lõpetab Kihnu sadama vaaadet. Pärast kannab kunstnik valmis pilte kaaamera ette ja räägib juttu juurde. Kuulajad on must kass, Ao ja mina. Jaani pildid on audiovisuaalsed, ilma auditooriumita polegi neil täit tähendust. /---/

Tuleme Aoga siia Pajumäe tänavale veel mitmel korral. Käime filmimeestele omase nahaalsusega Jaanile seni peale, kuni ta seinalt viiuli võtab ja „Amuuri lainetel“ kõlada laseb. /---/ Kui kodused võtted tehtud, sõidame linna. Tahan jäädvustada Jaan Oadi suurlinna foonil. Kõnnime mööda peatänavat Youngi. Tiirlen ümber oma filmi peategelase, kaamera vaatab üles vöökõrguselt ja jäädvustab kunstnikku rakursist, mis lisab teatud annuse monumentaalsust. Aga Jaani pilk on ekslev. Eksitab teda kaamera või linn ja rahvahulk? Loojangupäike viskab punaseid kiiri tänavalõhedesse. Ao küsib, kas mulle meeldib filmida at the magic hour? Meie Ida-Euroopa filmiargoo nimetab „nõiatundi“ hoopis proosalisemalt „režiimiks“. Muidugi meeldib, kes ei heldiks loojanguvalgusest. /---/

Kui päike on Ontario järve sulpsanud, jätame Aoga hüvasti. Sukeldume Jaaniga Eatoni kaubamajja. Tõuseme tõstetreppidel seitsmendale korrusele, otsime sale pealt odavaid õlivärve. Sale’i ehk odava väljamüügi peal on trügimine-tõuklemine, ei pääsegi värvilettide juurde. Mõni korrus allpool satume kunstinäitusele, mida paari hetke pärast kavatsetakse avada šampuse ja kokteiliga. Meid peetakse kohaliku televõrgu reporteriteks (kaamera kaenlas), kutsutakse juurde. Vaatame jooksujalu looma- ja linnupilte. Kitsed kitšipiltidel. Kõik väga täpselt välja nokitud, ent ilma kunstihinguseta. Mind paneb jahmatama Jaani vaimustatud nägu. Milles on asi? Eriti kaua peatub ta poegadega mängiva rebase juures. Ja seletab kohe: „Küll on kibedalt järele teinud! Oskaks ma ka!“ Jaani võlub piltide hüperreaalsus. Oma Kihnu mineviku seeriaga on ka tema taotlenud võimalikult täpset olustiku edasiandmist. Oleks Jaanil aparaat, mis pildistaks värviliselt aastakümnete taha, siis ei mässaks ta õlivärvidega. Klõps ja valmis. Kui Kihnus oleksid luigetiigid hundinuiadega ja kitsed kaljudel, kas siis võiksime Jaani loomingu kitši hulka paigutada? Mine tea... /---/

Viimane õhtu Jaani juures. Pole kuigi tõenäoline, et kunstnik kodusaarele jaksaks sõita. Tervis ja aastad. Palun luba valida neli-viis pilti Kihnu muuseumile. Jõudku vähemalt need. /---/

Filmikoopia sai valmis märtsis. Aprillis jõudsid Jaani pildid klaasitult ja raamitult Kihnu muuseumi. Sügisel ilmus Jugoslaavias suur ülemaailmne naivismientsüklopeedia, kus Jaan Oadilt reprodutseeritakse „Kohus Kadaka Mari üle“ ja „Kihnlased Riia kõrtsis“.

Kas jõuame kunagi eesti naivistide muuseumini?“

Soosaar, M. (1985). Jaan Oadi filmimas. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 68-75.

Jaan Oadi tööde saatusest:

Kümme Jaan Oadi maali jõuab Kanadast kodusaarele ...
Jürisson, A. (2005). Kümme Jaan Oadi maali jõuab Kanadast kodusaarele [kunstniku poeg kinkis Kihnule kümme isa maali. Jaan Oadi tööde saatusest]. Pärnu Postimees, 16. sept, lk 7.