Jaan Oad (1982)

Filmist kriitiku pilguga

Kaalu Kirme: /.../ Kuid eks autorifilmigi puhul saa kunstiteadlaste ja kineastide tihedama koostööga vältida psühholoogilist ebakõla, mis tõepoolest mõne filmi ülejäänud väärtusi varjutama kipub. "Jaan Oadis" seda tunda pole. Kõik on loogiline: Kunstiloogika seostub psühholoogilise loogikaga, filmikunsti voorused kunstiloolise tõepäraga. /.../

Kirme, K. (1982). Veidi "Jaan Oadist", veel enam kunstifilmist üldse. Sirp ja Vasar, 24. dets.

Ene Paaver: „Mark Soosaar on astunud esimese sammu - selles seisabki ülesande tänuväärsus, mille ta endale on võtnud. Ta otsib üles ning jäädvustab meie kultuuri- ja ajalugu.

On huvitav, et Jaan Oad täidab oma loominguga sisuliselt samalaadset ülesannet kui Soosaar. Küsimusele, et miks ta ainult Kihnust pilte maalib, vastas kunstnik, et Kihnu ajalugu – see oli ju kõik jäädvustamata ja oli tarvis ta üles tähendada. /---/

Niisiis on Mark Soosaar selle filmiga puudutanud väga keerulisi ja olulisi probleeme. Oma seisukohad kerkivais küsimustes tõestab ta oskuslikult ära. Seda, kas Oad on kunstnik või mitte, ei sea ta üldse kahtluse alla. Kas Oad on eesti kunstnik või mitte – sellele vastab režissöör otseselt ja veenvalt: kindlasti on. Siinkohal tuleb rääkida Soosaare ekspressiivsest stiilist ja dokumentaalfilmi jaoks riskantsevõitu võtetest: suurest lavastuslikkusest, teravatest vastandamistest, poeetilisusest. /---/

Üksikutes asjades ei jää Soosaaar riskantsete võtete kasutamisel võitjaks, vaid maksab lõivu stambile – pahelise suurlinna kujutamisel näiteks. Enamasti aga toetavad ta isikupärased võtted edukalt filmi mõtte mõjulepääsu. Näiteks just lavastuslikkus – üks soosaarelikum vahend. /---/

Kuigi Soosaar ei lahenda filmiga Jaan Oadist kõiki neid probleeme, mille otsad sealt hargnema hakkavad, on sellel filmil oma väärtus. Mark Soosaar mitte ainult ei lisa eesti kunsti- ja kultuurilukku uut ainulaadset nähtust, vaid annab sinna ka oma hea filmi.“

Paaver, E. (1983). Jaan Oad. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 75-76.