Avaleht » Filmiliigid

Libahunt (1968)

Digitaalselt taastatud 2012

August Kitzbergi samanimelise näidendi ainetel

Mängufilm | Draama Kestus: 70:30

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Film on tehtud eesti kirjandusklassiku August Kitzbergi (29.XII 1855 - 10.X 1927) samanimelise  näidendi alusel. Kirjanik kirjutas selle oma kõige küpsemal ja viljakamal loomeperioodil (1906-1915). Kogu Kitzbergi looming kuulub eesti kirjandusklassika õitsenguaega, mis algas kriitilise realismi võidust eesti kirjanduses 19. sajandi lõpus ja kestis 20. sajandi esimeste aastakümneteni. August Kitzberg oli tuntuim eesti dramaturg. Temale ja Eduard Vildele kuulub eesti näitekirjanduse rajajate au.
"Libahundi" peategelane on tütarlaps Tiina. Kirjanik  kujutab Tiinat ühest küljest kui 19. sajandi lõpu tütarlapse idealistlikku tüüpkuju, teisest küljest aga kui rahva püüdluste kehastajat, kelle kaudu avaldub rahva vabadusiha, tahtmine vabaneda orjusest. Seetõttu on Tiina näidendis romantiline kuju, temas avaldub kirjaniku ideaal - uhke ja vabadust armastav inimene. Tiinas on harmooniliselt ühinenud romantilised ja realistlikud jooned, andes sellele kirjanduslikule kujule püsiväärtuse.
Konflikt on isiklikku laadi, kuid takistused, mis ei lase Tiinal õnnelikuks saada, on sotsiaalsed - seega omandab tüdruku võitlus ühiskondliku tähenduse. Film ei kopeeri näidendit, kuid siingi on loomulikult kesksel kohal peategelase karakter, tema protest patriarhaalse rutiini, mõttetardumuse, piiratuse ja ebausu vastu.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 430.

Filmi saamisloost

Leping filmi „Libahunt“ stsenaariumi saamiseks sõlmiti juba 1.06.1959. Esimese variandi autoriteks olid Lembit Remmelgas ja Aleksander Mandrõkin. Kuid 05.06.1961 otsustas toimetus-kolleegium töö katkestada, kuna kumbki autoritest ei soovinud koostööd jätkata. 20.09.1967 avaldusega loobub Aleksander Mandrõkin stsenaariumi kaasautorlusest, tema nimi jäetakse tulevase filmi tiitritest välja.

27.11.1967 võeti vastu Lembit Remmelga ja Leida Laiuse kirjutatud stsenaarium. Toimetaja Lennart Mere põhjalikud kommentaarid ja märkused filmi kirjandusliku stsenaariumi teisele variandile: ERA.R-1707.1.1043.

Huvitavat lugemist:
Toimetaja Lennart Mere 16 lehekülge märkusi režiistsenaariumi juures: ERA.R-1707.1.1040.
Toimetaja Lennart Mere 10 lehekülge käsikirjalisi märkusi lavastusprojekti kohta: ERA.R-1707.1.1040.

Filmi ettevalmistusperiood kestis 27.11.1967-4.03.1968, tootmisperiood 5.03.1968-31.10.1968.

Näitlejavalikust

Noored näitlejad Ene Rämmeld ja Mari-Malle Klaassen olid debütandid. Suurimad erimeelsused olid Tiina osatäitja leidmisel, kunstinõukogus lausa tõdeti, et "vabariigist ei leia Tiinat".

Erinevaid näitlejaproove:

Tiina: Imbi Põld, Mare Garšnek, Kristi Teemusk
Väike Tiina: Tiiu Herma
Margus: Tõnu Mikiver, Jaan Tooming, Raivo Trass
Väike Margus: Ülo Rimm
Peremees: Arnold Sikkel, Loit
Mari: Elle Keskla, Mare Sarapuu, Ave Laanoja
Väike Mari: Külli Song
Perenaine: Milvi Koidu, Evi Rauer, Virve Jürno, Evi Sikkel
Vanaema: Elsa Ratassepp, Linda Tubin
Jass: Arnold Ojasalu
Kohtunik: Olav(f) Paesüld, Paul Kilgas
Jaanus: Voldemar Paavel
Kellamehe abiline: E. Kopp
Valvur: Heino Torga
FA  A-38: fotoalbum näitlejaproovidega

Mari: Malle Klaasen, Virgi Relo, Ene Ilus, Malle Pärn, Aino Aan, Elle Keskla, Mare Sarapuu, Ave Laanoja, Aime Kuum, Mari Urbsoo, S. Peebo, Ruth Repnau
Tiina: Iivi Lepik, Imbi Põld, Viida Sillaste, Helle Rõžov, Katrin Jakobi (Karisma), Maiki Kiveste, Kristi Teemusk, Maret Kaldoja, Malle Minev, Silva Kjellström, Elsa Oja, Eneken Aksel, Tiia Põldvee (Kriisa), Ene Rämmeld, Mare Garšnek, Helve Kaints, Tiina Kukli
Tiina ema: Zinaida Üksküla
Margus: Teet Hanschmidt, Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Raivo Trass, Ago Roo, Elmo Lokuta, Tõnu Mikiver
Tammaru peremees: Voldemar Paavel, Arnold Sikkel, Leonhard Merzin
Tammaru perenaine: Virve Jürna, Milvi Koidu
Vanaema: Katarina Välbe, Helmi Tohvelmann, Elsa Ratassepp, Agate Hiieloo
Ogar-Jass: Leonhard Merzin, Arnold Ojasalu
Sulane: Boris Rau
Näitlejate fotoproovid Filmiarhiivis: EFA.203.A-165

Libahundi näitlejaproovide arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus 28. veebruaril 1968:

Laius: Tiina osatäitja leidmine osutus raskeks ülesandeks ja võttis kaua aega. Filmigrupp on heaks kiitnud järgmised näitlejad - Tiina (Ene Rämmeld), Margus (Tõnu Mikiver), Peremees (Arnold Sikkel), Perenaine (Milvi Koidu), Mari (Elle Keskla), Vanaema (Elsa Ratassepp).

Tiits: Koidu perenaisena tundus Pihkva sõjamehena - suu karm ja tige. Tammaru perenaine oma loomult (kasvatas üles 2 võõrast last) peaks olema teistsugune. Temas peaks olema maanaise headust. Kõige vastuvõetavam oli Rauer. Margusega ja peremehega olen nõus. Tiinana meeldisid Põld ja Garšnek. Rämmeld hakkas vastu, hundilik suupartii. Minule ta tundub võikana.

Tormis: Rämmeld on kõige orgaanilisem selles keskkonnas. Tiina ja Mari peaksid olema vastandid oma välise ilu poolest. Rämmeld-Keskla on sobivaim paar.

Kromanov: Näitlejaloomu sisukuse poolest on Rämmeld teistest üle. Ja ka keskonnas on ta orgaaniline. Peremehena meeldis kõige enam Merzin, Margus võiks olla Tooming.

Parvel: Rämmeld võlub, kui silmad kinni panna. Tiina ei pea olema kaunitar, kuid ta peab olema siiski väga naiselik. Rämmeld mulle ei meeldi. Margus võiks olla Mikiver, Peremeheks Loit, Marina võiksid kõne alla tulla nii Keskla kui Sarapuu.

Školnikov: Tiina valik on veelgi raskem, kui arvesse võtta seda, et ekraanidel on juba olnud kaks samateemalist filmi, mille peaosas olid suurepärased näitlejad (tšehhi film "Metsik Bara" ja "Nõid" Marina Vladyga). Garšnekil on üks eelis - ta on äkilisem ja seesmise temperamendiga, isegi neitsilikum. Ja kusagil on läbi löömas tema metsikus. Rämmeldil ma ei näinud, vabandage, eksterjööri, mis võiks köita Margust. Raueri silmades näen emalikku soojust...

Eskola: Kaldun Rämmeldi poole, tema nägu elab. Garšnekis on kõik valmis. Rämmeld on huvitavam, tema näoehituses on midagi sellist, mis Tiinale sobib.

Viiding: Võib-olla Rämmeld ja Keskla sobivad. Kuid inimesed lähevad kinno ka selleks, et lasta silmal puhata. Rämmeldi puhul ei oska muud öelda, et peaks viima iludussalongi. Margus - Mikiver on eestipärane, sümpaatne.

Kiik: Olen veendunud, et näitleja mängib end suureks, mitte välise vaid sisemise iluga.

Meri: Kas Kalevipoeg võib olla õlgadest kiitsakas? Ei kujuta ette, kuni ilmub andekas kunstnik, kes meid selles veenab. Kas Tiina peab olema ilus? Seda on öeldud, aga näitleja valikul ei tohi väline ilu olla kõikemäärav. Kas Rämmeld suudab Tiina kuju luua? /---/ Mida rohkem ma teda vaatan, seda rohkem sellesse näitlejasse usun.

Mockus: Nagu ütles sm Laius, mina olen tõepoolest Rämmeldi vastu.

Käsper: Peale lõuapartii häirib mind ka Rämmeldi silm. Kui tema silmas peegelduks tema rikas sisemaailm, siis usuksin teda. Aga see silm pole sõbralik, tõukab mind eemale. Ei meeldi mulle ka ükski Mari. Merzini puhul vaatan silma ja unustan ebaõnnestunud paruka ja grimmi. Sikkeli silmas puudub elu...

Danilovitš: Paistab, et vabariigist ei leia Tiinat. Sm Laius käis ka Moskvas, kuid paistab, et see oli liigse kiiruga tehtud sõit.

Laius: On loomulik, et kõigil on oma kujutlus Tiinast. /---/ On kurb, et sm Mockus näeb filmi teisiti. Ta ütles, et ta ei tunneta seda meie Tiinat, ja see on mõistetav. Mina usun Rämmeldisse.
ERA.R-1707.1.1018 Kunstinõukogu protokollid   03.01.1968-24.12.1968, lk 31-40.

Võttekohtadest

Kuna Tiina osatäitja otsimisega ja juba käimasolevate võtete ajal Marguse rolli uue näitleja valimisega kaotati palju aega, tuli algselt Vilniuse paviljonis kavandatud Tammaru rehetoa võtted filmida Eestis natuuris. Seda tehti Kanepisse, täpsemalt Piigandi külla ehitatud kaheksast objektist koosnevas Tammaru õues.
Hulk võtteid on tehtud Tõrva lähistel Taagepera kiriku juures: kõik Tiina ema hukuga seotud stseenid. Taagepera kirikus on filmitud ka külarahvas jumalateenistusel. Võttepaigaks on ka Viljandi.

Operaatoritööst

Kaamerat juhtis leedulane Algimantas Mockus, kellest oli saanud eesti operaator. Filmi iseloomustavad efektsed vaseliinkaadrid, nihutatud valgus, kiired pealesõidud ja muud operaatoritrikid, mis sobivad filmi uuenduslike taotlustega.
Remsu, O. (1986). Aastad ja filmid: Essee L. Laiusest [Sisust: "Libahunt, lk 24-28]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 28.

Filmi muusikast

Veljo Tormise kirjutas filmile originaalmuusikat 36 pala kestusega 35 min. Muusika sai arvustajatelt üksmeelselt vaid kiidusõnu.

Filmile "Libahunt" hinnangu andmine Tallinnfilmi Kunstinõukogus 5. novembril 1968:

Meri: Näidendit ekraniseerida on raske, kuid selle filmi juures ei ole seda teatraalset näidendlikkust. /---/ See on üsna uudne Kitzbergi kuulsa näidendi tõlgendus, kui lähtuda kirjandusajalooliselt. /---/ Mul oli toimetajana huvitav selle filmi kallal tööd teha.

Saar: Näidendi dramaturgiat mitte kasutades pole asemele tulnud ka kinodramaturgiat ja see on jätnud midagi vajaka. /---/ Loodus on ilus, etnograafia on ilus, operaator on suurepäraselt töötanud.

Parvel: Esiteks - muusika oli orgaaniliselt seotud kogu filmi laadiga, teiseks - Mockuse töö: harva näeb inimesi ja loodust nii huvitavalt nähtuna ja nii huvitavalt edasiantuna.

Skulski: See film siin on Margusest, tema armastusest. Tiina on selles filmis langenud teisele või kolmandale kohale. /---/ Väga hästi on tehtud filmi finaal. /---/ Noored näitlejad mängivad pealiskaudselt, täidavad otsekui ülesannet, mis on antud. Aga nii ei tohi teha.

Tiits: Filmi lõpplahendus näitab, et mingisugust erilist kunstilist võitu näitlejad ei saavutanud. Ja sellest on kahju.

Viiding: Armastusstseenid on kenal tasemel tehtud, kuid nendes ei lähe midagi edasi, pole arendust.

Gross: Tähtis on see, et vabadusiha, seda vabaduse mõistmise erinevat astet on nii näidendis kui filmis lastud niiviisi põrkuda, et vaatajas tekib just see tunne, mida soovis Kitzberg ja mida antud filmi loojad soovisid. Ka näitlejate mängust võib alati rohkem soovida, kuid vähemalt nad ei sega.

Danilovitš: Me kõik oleme väga rõõmsad, et jõudsime selle filmiga lõpule ja positiivse tulemusega.
Hääletati: Film sai II kategooria, poolt 8 häält (3 häält I kategooria poolt).

Film võeti vastu 26.11.1968, dublaaž valmis M. Gorki nimeline Laste- ja Noorsoofilmide Keskstuudios 1969.

Filmi maksumuseks kujunes 314 044 rubla.

ERA.R-1707.1.1018 Kunstinõukogu protokollid   03.01.1968-24.12.1968, lk 143-154.

Filmi vastuvõtust

Film tekitab enneolematu poleemika, kuna tegemist on klassikateose lavastamisega modernistlikus võtmes. Laiusele heidetakse ette, et karakterid on jäetud välja arendamata ja tegemist on tüpaažidega. Olev Remsu on oma 1986. aasta „Essees Leida Laiusest“ analüüsinud toonast kultuurilist konteksti ja „Libahundi“ kriitikat:
„Kriitika, ja eriti see pool, millega ma vaidlusse ei laskunud, ei mõistnud filmi, Laius oli ajast ees. Paljud, kes hiljem taunisid Toominga ja Hermaküla teatrirevolutsiooni, on „Libahundigi“ kohta kurje sõnu pruukinud. Hinnakem nende inimeste maitsekindlust. Laius aga sattus Tartusse südameoperatsioonile. Ajakirjandus on põhjendanud kokkuvarisemist nii negatiivsete retsensioonide kui ka lahkhelidega tiimis. Oletan, et põhjuseks võisid olla mõlemad.“
Vaata täpsemalt:
Remsu, O. (1986). Aastad ja filmid: Essee L. Laiusest [Sisust: "Libahunt, lk 24-28]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 20-33.

Katkeid retsensioonidest

Valdeko Tobro: „Mängu tulevad filmikunstis ammu tuntud sümbolid: tuli, vesi, peegeldused vees, panoraamid puulatvadele jne. Mängu tuleb poetiseerimine seal, kus seda pole vaja. Ja kui tihti kordub kaadris lattaed vms, mis lahutab kaht tegelast /---/ Jälle paljunähtud, tähenduslikkusele pretendeeriv.“
Tobro, V. (1969). Kuldset keskteed ei olegi. Sirp ja Vasar, 10. jaan, lk 2.

Ela Unt: „Evald Hermaküla näitlejatööd Margusena hindaksin tugevaimaks. Ta oli ainus, kelles läbi terve filmi intensiivnesisemus tunda andis. /---/ Minu jaoks oli filmi kõige üllatavam ja mõjuvam stseen see, kui Tiina Tammarult lõplikult ära läheb ja Margus muud ei mõista, kui talle õueväravas järele vaadata. Sellega on kõik öeldud, polegi vaja millegagi kuidagi teisiti tammarulikku orjameelsust tõestada.
/---/
On kahju, et niisugune filmi mõtte seisukohalt ülitähtis osaline nagu Tammaru vanaema, tervete generatsioonide tõekspidamiste kandja, teatud mõttelaadi sümbol, jääb filmis ainult väliselt huvitavaks. Selle läbi on "Libahunt" igal juhul vaesem, Margust ja Marit kasvatanud pinnas on kadunud.“
Unt, E. (1969). “Libahunt”. Noorte Hääl, 17. jaan.

Elem Treier: „Esitaksin argumendi, et Kitzbergi klassikalise teose kaalukus on filmis tunduvalt vähenenud. /---/ Ideed muudavad maailma - see kontseptsioon tuleb draamas jõuliselt esile, kuid filmis seda ilmselt ei tahetudki esile tuua. Filmis näib, nagu läheks Tammarul kõik vanaviisi edasi, nagu poleks seal midagi muutunud.“
Sikk, H., Levin, S., Treier, E., Kivilo, V., Remmelgas, L. (1969). Mõttevahetuse teema: “Libahunt”. A. Kitzbergi draama kinoekraanil [vestlusring]. Rahva Hääl, 19. jaan, foto.

Vidrik Kivilo: „Teatriromantikat filmis ei ole, kuid tundub, et filmikeelde tõlkimisel on teatriromantika asendatud  filmi-"iluga". Mängu on pandud igasugused stiihiad - siin on vee-, metsa-, aasa-, päikeseilu, panoraamide ilu. See kõik mõjub pigem ilutsemisena.
Sikk, H., Levin, S., Treier, E., Kivilo, V., Remmelgas, L. (1969). Mõttevahetuse teema: “Libahunt”. A. Kitzbergi draama kinoekraanil [vestlusring]. Rahva Hääl, 19. jaan, foto.

"Libahundile" ja Leida Laiusele tagasivaatavalt

Kristiina Davidjants: „Üks Eesti kino tugevamaid lavastajaid Leida Laius oli tolleks ajaks, kui “Libahundi” tegemiseks läks, elanud Eestis pea kaks aastakümmet. Leningradi oblastis Horoševo külas sündinud Laius jõudis Eestisse 1944. aastal, lõpetas siin teatriinstituudi ja leidis tööd näitlejanagi. Ometi polnud eesti keeles näitlemine talle kerge. Laius oli pigem lugude jutustaja kui mahamängija.  Kolmekümne seitsme aastaselt sai temast filmirežissöör.

Tema tahtes teha August Kitzbergi “Libahunt“ filmiks on võimalik näha tugeva iseloomuga naise samastumist Kitzbergi Tiinaga – omadele võõras, kuid teadis, mida tahtis.
Filmivõtted ei läinud paraku kergelt, kohe alguses otsustas Leedust kohale kutsutud operaator, et talle ei meeldi ei stsenaarium ega ka Tiina osatäitja. Stsenaariumi tehti ümber, õhkkond oli närviline ning see kõik kajastub paraku ka valmis filmis. “Libahundi” pildikeel on poeetiline, kuid vahest sümbolitest liiga tiine ning aeg-ajalt on kahjuks tõesti näha, et operaator teeb, mida tahab. Üksmeelselt kiidetakse Veljo Tormise muusikat ja Linda Verniku kunstnikutööd.“
Davidjants, K. (2011). "Libahunt" - Leida Laiuse lugu. Maaleht, 3. nov, lk 36.

Jüri Sillart: "Leidas oli ürgnaiselik instinkt. Kui ta sai seda realiseerida, mis on kõige paremini välja tulnud “Ukuarus”, siis oli ta mäel. Kui mitte, siis kaotas jalgealuse. Tõnu Virve epateeris oma jutus väga ilusti, kuid see ei läinud kahjuks sisse: “Leida oli sotsrealist. Tema kunst oli vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik.” Selles on oma ivake tõde.

Leidal puudus võime asjade taha näha ning tal oli ka kaks suurt läbikukkumist. Need olid filmid “Libahunt” ja “Reigi õpetaja”. Peale esimest läbipõrumist pidi ta ennast kogu aeg tõestama, sest tekkis küsimus, kas ta üldse on režissöör? “Libahunt” oma olemuselt ei ole sotsiaalne ega rahvusprobleeme käsitlev teos. “Libahunt” on vast ainukene eesti müstilis-mütoloogiliste sugemetega näidend, sest naistes on midagi hundilikku. Aga Leidale sai saatuslikuks klassikaline tagapõhi ning maailmavaade ja võib-olla ka teatud soodumuse puudumine. Film jäi armudraamaks läbi võõraks olemise, mida ta tegelikult ei ole. See on lugu naise ürgolemusest, mida ka Leida mingil moel tunnetas. Tunnetus oli talle antud. Ent küsimus oli selle artikuleerimises ja formeerimises. Miks ta valis peaossa Ene Rämmeldi? Sellepärast, et Ene on natukene hundi nägu. Alateadvus sundis teda sinnapoole. Aga teadvus ei suutnud seda realiseerida, ta kaotas jalge alt pinnase ning jäi materjalile alla.”
Koppel, M.-M. (2003). “Leida lugu” on uurimus naisest. Kultuur ja Elu, nr 1.
http://kultuur.elu.ee/ke471_laius.htm
(27.12.2011).

Olev Remsu: „Laiuse „Libahunt“ on eesti teatrirevolutsiooni eelkuulutaja, kätkeb endas mahedamal moel elemente, mida nägime Toominga ja Hermaküla ajalooks saanud lavastustes: tohutu mahukad ja tähendusrikkad müütilised sümbolid, mis haakuvad üldsõnumiga, aga mitte faabulaga; šokilähedased, psüühikale mõjuvad efektid läbi tungimaks arutssensuurist, mõjutamaks emotsioone; folkloorse ainese liitmine otsimaks juuri."
/---/
Remsu, O. (1986). Aastad ja filmid: Essee L. Laiusest [Sisust: "Libahunt, lk 24-28]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 27.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Libahunt“ on filmiklassika-sarja 34. film, ilmunud 08.12.2012.

Vaata lisaks:

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Libahunt“.  ETV filmisaated 1997. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-libahunt

Arvamusi ja mälestusi jagavad teine režissöör Heino Torga, operaatori assistent Enn Putnik, Mari osatäitja Malle Klaassen, helilooja Veljo Tormis ja toimetaja Lennart Meri. Kommenteerib kirjanik Olev Remsu.

"Libahundi" ekraniseeringuid

1977. aastal ekraniseeris väliseestlane Edmund J. Martin "Libahundi" filmiks "Tiina". Sellele kirjutas muusika Taavi Virkhaus. Veel on Rainer Sarnet teinud teatrimüsteeriumi-filmi "Libahundi needus".
Laasik, A. (2012). Libahundi Tiina on teistsugune. Eesti Päevaleht, 7. dets, lk 20.

"Libahunt" teatrilaval

"Libahunt" on August Kitzbergi tragöödia, mis esietendus 1911. aastal Endla teatris. See on Kitzbergi hinnatuim kirjandusteos.
Libahunt (Kitzberg), http://et.wikipedia.org/wiki/Libahunt_%28Kitzberg%29(3.11.2012).

Valik viimaste aastate Libahundi etendusi:

1998 esietendus "Libahunt"(Baltoscandalil '98), lavastaja Peeter Jalakas, Von Krahli Teater.
2003 Pedagoogikaülikooli koreograafia eriala XXIII lennu diplomilavastus: Katrin Peegel "Libahunt".
2006 Oleg Titovi tantsulavastus "Libahunt" Ugalas.
2006 etendub Raplamaal Raikkülas asuval Paka mäel A. Kitzbergi "Libahunt", lavastaja Andres Lepik.
2002 ja 2010.a. muusikaline draama "Libahunt" Kaari Sillamaa Noorte Muusikateatri esituses.
2007 Marina Kesleri kaasaegne ballett „Libahunt“ Estonias.
2011 26. märtsil esietendus Eesti Nuku- ja Noorsooteatris võimsa surround-heliga originaalmuusikal „Libahunt“.
2015 Jakuutia lavastaja Sergei Potapovi lavastus "Libahunt" Viinistus, teater R.A.A.A.M.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm