Eelkäija (1967)

Hilinenud esilinastus

„Eelkäija“ oli filmi autori Vladimir Karasjovi esimene iseseisev ekraaniteos. Film linastus kinos Oktoober 25. novembril 1968 - ligi poolteist aastat pärast linastusluba, mis saadi arhiivi andmeil 30. märtsil 1967. Kas seda uudse käsitlusega, Viktor Kingisseppa omal viisil deheroiseerivat linalugu hoiti kõrgete kinoametnike poolt kinni ideoloogilistel kaalutlustel, pole tagantjärele võimalik öelda.

Filmi saamisloost

Katkeid vestlusest režissöör Vladimir Karasjoviga:

„Kavatsus luua film Viktor Kingissepast tekkis juba mitu aastat tagasi. Olemasolev materjal tingis fotode kasutamist. Meil ei ole Kingissepast ühtki vana filmilõiku, ei lindiribagi tema häälega. Ainult fotod ja dokumendid. /---/ Fotofilmi juurde tõid mind sel alal tehtud katsed, mis tekitasid soovi ise ka proovida. Mõne aasta eest nägin Chris Markeri „Stardirada“. Hiljem on uues žanris mitmeid rohkem või vähem õnnestunud teoseid loodud. Läbimõeldud filmiks kujunes ka riialase G. Binde lüüriline reportaaž Moskvast.“

Kuna materjalis on palju ajalisi „auke“, siis erinevad „episoodid on liidetud assotsiatiivselt, mitte kronoloogiliselt“. /---/

„“Eelkäija“ seesmiseks dramaturgiaks on eeskätt Kingissepa mõtted oma elust ja ajastust. Kuid filmi alguseski rõhutame, et see pole mitte Kingissepa sisemonoloog, vaid sündmusi on vaadatud nagu tema silmade läbi. /---/ Nõnda siis peaksid filmi materjali ühendama Kingissepa surmaeelsed mõtted pluss autori seisukoht. /---/

Üks olulisemaid ja rohkeid vaheldus- ning väljendusvõimalusi pakkuvaid vahendeid on heli. Kui mõtteliste assotsiatsioonide dünaamika paneb fotode rea liikuma, seesmiselt elama, siis välise liikuvuse annab heli: muusika, kõne, mürad jne. Heli võib kasutada pildi illustratsiooniks, aga ka kontrastiks ja kontrapunkteerimiseks.  /---/

„Eelkäija“ on nüüd koos. Materjalist, mida oktoobris koguma hakkasin, läks filmi ainult väike osa. Kuid ikkagi peab ütlema, et selle pooletunnise filmi taga seisab suur hulk inimesi. Saime pilte ja dokumente muuseumidest, arhiividest ning raamatukogudest Tallinnast ja Tartust, Moskvast ja Leningradist, Kingissepa kodulinna muuseumist Saaremaalt ja erakogudest. /---/

Kavatsuste kohaselt on „Eelkäija“ triloogia esimene osa. Järgmise – „Pööripäeva“ tahaksin teha samas laadis. See käsitleks 1940. aasta juunisündmusi – üht ajaloolist päeva. Kolmas – „Järeltulijad“ – näitaks kaasaega. Selles kui lõpposas tahaksime eelkäija elutee ja pööripäeva sündmused tänapäevaga seostada.“

Loo, M. (1967). Eelkäija. Noorte Hääl, 7. apr, lk 3.

Filmi taustast ja tegelastest

EKP rajaja juht Viktor Kingissepp (24.03.1988 Kaarma-Suure vald - 3.05.1922 Tallinn). Sündis Saaremaal sepp Eduard Kingissepa ja Elise Kingissepa 5-lapselise pere teise lapsena. Alghariduse sai Viktor kodus ja kolmeklassilises erakoolis. 1889. aastal kolis pere Kuressaarde (Arensburgi), kus aastatel 1989-1906 õppis Viktor Kingissepp Kuressaare Poeglastegümnaasiumis. Seal astus ta põrandaalusesse revolutsioonilisse õpilasringi, kus loeti marksistlikku kirjandust.

Loe põhjalikumalt: http://et.wikipedia.org/wiki/Viktor_Kingissepp

Kingissepa reetja Johannes Linkhorst (1895-1941) -  eesti kommunist ja Dvigateli endine tööline, parteilise hüüdnimega "Malm", kes tegutses aastast 1918 põranda all. Tabati 1. mail 1922 ja mõisteti 2. mail politseiniku tapmise eest surma (veidi hiljem muudeti karistus eluaegseks sunnitööks). Tema antud tunnistuste põhjal tabati Viktor Kingissepp ja mitmed teised kommunistid. 1925 muutis vabariigi valitsus Linkhorsti karistuse 10-aastaseks sunnitööks ning järgmisel aastal ta vabastati ennetähtaegselt Johannes Nõmmiku nime all. 1941. aastal ta arreteeriti ja hukati.

http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Linkhorst

Filmis näidatud Kingissepa konspiratiivkorterid asusid Tallinnas Magasini, Sõja, Ristiku ja Loode tänavatel. Uku talus (Jõgisoo küla, Saue vald) asus põrandaalune trükikoda. Siin toimus ka EKP II kongress 5-6.10.1921.

Allikas: ERA.R-1707.2.204 Dokumentaalfilmi "Eelkäija" eestikeelne montaažleht.  

Filmist kriitiku pilguga

M. Loo: „Võib rõõmuga nentida, et film „Eelkäija“ kujunes saavutuseks. Tahaks esile tõsta peamist – „Eelkäija“ uudsust. Film on uudne nii teemale lähenemiselt kui vormilt, nii kasutatud materjalilt kui selle seostamise põhimõtteilt. Stsenarist ja režissöör Vladimir Karasjovil /---/ on korda läinud dokumentaalset fotomaterjali sügavuti mõtestada, sisukalt ja emotsionaalselt siduda. /---/ „Eelkäija“ põhineb absoluutselt dokumentaalsel materjalil, kuid vaatajale sisenduvate mõtete ja tunnete ulatuselt ning laadilt on see kunstiline film.“

Loo, M. (1967). Eelkäija. Noorte Hääl, 7. apr, lk 3.

Valdeko Tobro: „Praegu võib kompilatiivfilmis eristada kahte arengusuunda. Esimene neist püüdleb filmilindile jäädvustatud ajaloosündmuste teaduselähedase uurimise poole /---/. Teise suuna eesmärgiks on mineviku faktilise materjali kunstiline interpretatsioon, mille juures idee tõestamiseni jõutakse autori subjektiivse tõlgenduse kaudu. V. Karasjovi filmid esindavad teist suunda, mille üheks iseloomulikumaks omaduseks on intensiivsed vormiotsingud. /---/

Viktor Kingissepa elu käsitleva filmi „Eelkäija“ (valmis 1967. aasta kevadel) loomisel olid V. Karasjovi käsutuses /---/ ainult arhiivifotod ning dokumendid, seega materjal, mille filmis kasutamise võimalusi on võrdlemisi vähe järele proovitud. /---/ Foto kasutamiseks filmis on seega tarvis leida jõud, mis annaks talle sisemise dünaamilisuse.

V. Karasjovi filmis on niisuguseks liikumapanevaks jõuks filmitud fotode assotsiatiivne montaaž, mis järgib kindlat kunstilist ning ideelist eesmärki. /---/

Filmis puudub traditsiooniline (biograafiline) süžee ja traditsiooniline dramaturgia. „Eelkäija“ koosneb arvukatest episoodidest ning mikroepisoodidest, mille sisemine dramaturgia tugineb objektiivse ja subjektiivse vaatepunkti vahelduvale kasutamisele. Režissöör näitab teatud ajaloolist sündmust või fakti meile esiteks objektiivselt, et seejärel näidata sama nagu oma filmi kangelase silmade kaudu nähtuna. Selle vaheldumise kaudu avanebki meile filmi autori kontseptsioon, ajaloosündmuste temapoolne tõlgendus. /---/ „Eelkäija“ kätkeb endas ühe revolutsionääri võitluse ja traagilise saatuse kunstilise üldistuse, mis annab filmile suure tunnetusliku mõju. Seega ka auditooriumi väljaspool meie vabariiki, mis traditsioonilise, eluloolist faktoloogiat silmas pidava käsitluslaadi puhul vaevalt oleks mõeldav olnud. /---/

Vead vigadeks, kuid „Eelkäija“ ja „Pööripäevaga“ on meie filmidokumentalistikasse tulnud režissöör, kelle järjekindlus oma eesmärkide taotlemisel lubab tulevikus veel huvitavamaid resultaate.“

Tobro, V. (1968). Ühe diloogia puhul [Tallinnfilmi kompilatiivfilmid ""Eelkäija" ja "Pööripäev"]. Noorte Hääl, 15. nov, lk 4.

Valdeko Tobro: „Ajaloosündmuste kunstilises kujutamises on eesti filmidokumentalistika viimase aja saavutused seotud režissöör V. Karasjovi nimega. Tema 1967. aastal valminud film «Eelkäija» (TF) rajas aluse ajaloo tõlgendamisele kunstilis-dokumentaalse filmi žanris meie kinematograafias.“ 

Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna [filmidokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 18. juuli.