Puhastus (2012)

Meediakajastusi filmi saamisloost

„Puhastus“ filmiti Eestis 2011. aasta sügisel ja 2012. aasta talvel.

„Filmi ehitusmeeskond on Soome-poolse kunstniku Tiina Paavilaineni kavandamisel ladunud maja ette ilusast helehallist paekivist lambaaediku. Lattaiad, mis peavad lehma ja kanu kinni hoidma, on veel pooleli.
“Linnainimese arusaam maainimese elust...!” arvab stjuuard Indrek kõveraid aedu vaadates. Aga kunstnik Sipelgas avab seepeale filmikunsti köögipoolt: filmis paistavad sirged jooned “liiga sirged”, seepärast tuleb teha mõned asjad veidi kõveralt, et hoida loomulikku muljet. Paistab, et see on üks suur kunst.
Võttegrupp otsis ehedaid rehielamuid veel mitu nädalat, aga lõpuks pöörduti režissöör Jokineni valiku juurde tagasi – Otsa jääb! (Läänemaa)
Kollane maja, väikeseruuduliste akendega veranda, mõnusalt kulunud õlgkatusega ait, kooguga kaevu küljes vana lõssinõu kätepesuks, kõrge saarepuu aida otsas, maja taga hobukastan…
1939. aastal võttis vöörmünder Kustas pangast laenu ja 1940. aastal oli maja valmis. See on üks viimaseid rehielamuid, mis Eestis ehitatud on.“
Jürgen, M. (2011). "Viis kana Oksaneni filmi jaoks!" Eesti Ekspress, 11. aug, lk 12-13.

„Tallinnas Kunderi tänaval köidab kolmapäeva õhtul möödujate pilku agulimaja, mis erinevalt teistest videvikus unne suikuvatest elamutest on prožektorikiirtega eredalt valgustatud. Hoonele on kinnitatud sildid «Hotel», «Disco» ja «Sex».
Kui eelmisel õhtul toimusid võtted Vana-Narva maantee äärsel tühermaal asuvas seksitarvete kaubamajas (võtted, muide, kestsid kella neljani hommikul), siis täna on see Kunderi tänava kortermaja muundunud Berliini lõbustusasutuseks aastal 1992.
Eeldatavasti saab linateos ekraaniküpseks tuleva aasta sügisel ja selle eelarve on 2,3 miljonit eurot. Sellest 30 protsenti kannab Eesti pool – panustanud on nii Eesti riik kui erarahastajad.“
Leivak, V. (2011). "Puhastuse" film valmib aasta pärast. Postimees, 23. sept, lk 23.

„Sofi Oksaneni Eesti-teemalise bestselleri "Puhastus" ekraniseering nõudis soome näitlejalt Peter Franzenilt parajat enesepiitsutamist.
Franzen, keda eestlased mäletavad ehk filmist "Nimed marmortahvlil", rääkis ajakirjale Matkaan, et oli rolli nimel sunnitud kõvasti alla võtma - rohkem kui kümme kilo!
"Ajastu vaimus vett, leiba ja liikumist valvsa pilgu all," kirjeldas Peter oma lahjenduskuuri. "See pole mitte kellegi jaoks tervislik moodus." Filmitäht ei soovita samasugust dieeti mitte kellelegi. "See võib ära tappa," usub ta.
Peter Franzen kehastab septembris esilinastuvas "Puhastuses" Hans Pekki, oma naiseõe Aliide armastuse objekti, kes end pikalt punavõimude eest peidab. "See oli nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt vägev kogemus. Suurepärase filmi nimel olen valmis kõike tegema."“
Soome staar pidas "Puhastuse" filmi tõttu eluohtlikku dieeti! (2012). Õhtuleht, 16. mai.

„Puhastuse“ filmis kõlab Siiri Sisaski lugu „Mis maa see on“

Täna esilinastub Nokia Kontserdisaalis Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ ainetel valminud mängufilm, mille lõputiitrites kõlab Siiri Sisaski lugu „Mis maa see on“.
„Mis maa see on“ on Siiri Sisaski üle 14 aasta tagasi Ultima Thulega samanimelisele plaadile saanud lugu, mis valmis „Mahtra sõja" etenduse jaoks. Eelmisel aastal puges see Peeter Volkonski sõnadega pala noorte laulu- ja tantsupeole väga sügavale eestlaste südamesse ja hinge ning hakkas oma elu elama. Nüüd Universal Musicu poolt uuesti masterdatud versioonina jõudis see Soome-Eesti ühisfilmi lõputiitritesse, ilmestades romaani „Puhastus“ sisu ja sügavust.
Loo autoritel on hea meel, et see laul on selliselt elama hakanud ja tänaseks sellise uue tuule tiibadesse saanud. Siiri Sisaski meelest on selle laulu sõnum paljusid meist mõtlema pannud, et mida saaksime ise oma rahva ja riigi jaoks paremini teha: „Ei sõltu ju kellestki teisest, millised oleme, või kuidas üksteist rahvana hoiame või armastame. Kõik algab meist endist!“
„Puhastuse“ filmis kõlab Siiri Sisaski lugu „Mis maa see on“ (2012).  www.Publik.ee, 30. aug.

Hinnanguid filmile

Tiina Lokk: põhirõhk on seksil ja vägivallal, millega ostetakse vaatajat.

"See lugu on ajalooliselt ja psühholoogiliselt nii lihtsustatud ja kangelased viidud pelgalt tüpaažide tasandile, et mind see ärritab. Ma ei saa sinna midagi parata. Põhirõhk on seksil ja vägivallal, millega ostetakse vaatajat."
Tiina Lokk "Puhastusest": põhirõhk on seksil ja vägivallal, millega ostetakse vaatajat (2012). www.Publik.ee. 31. aug.

Erkki Bahovski: Kui Sofi Oksaneni raamat «Puhastus» jättis veel tõlgendamisruumi, siis samanimeline film seda ei tee, lajatades otse. Ja julmalt.

Eestis (kui lugeda «Puhastus» ositi ka Eesti toodanguks) polegi vist tehtud filmi, kus Punaarmeed-NKVDd oleks kujutatud nii vägivaldsena. Kindlasti annab see laskemoona neile, kes ütlevad, et Oksanen ekspluateerib kannatusi, tehes eesti naistest prostituudid ja vägistatud. Kui aga raamatus võis vägivallakohti veel mitte nii täpselt ette kujutada – sest see on ju tekst – ja lugeda tähelepanelikumalt muud, siis film on tervenisti üles ehitatud vägivallale, pakkudes kohati päris võikaid stseene. Võib ju rääkida kannatustetööstusest ja seda peamiselt välispoliitilise eesmärgiga teha maailmale selgeks siin aset leidnud õudused, kuid tegelikult sellest ei piisa. Tõenäoliselt on üles kasvanud mitu põlvkonda, kes pole saanud või julgenud oma kannatustest kõneleda. Sest selle põhjustanud vägivald on olnud nii jube. Sestap on tänuväärt «Puhastuse» vaade sissepoole.

Kui kannatused mõjuvad «Puhastuses» loomutruult, siis paraku ei või sama öelda Nõukogude võimu kujutamise kohta. Sajaprotsendine ajalooline tegelikkus pole muidugi saavutatav – selleks peaksime ise kõike teadma –, kuid veidi ülepakutult mõjuvad suure punalipu näitamine ja Nõukogude viiside entusiastlik lõõritamine muidu nii skeptiliste eestlaste seas.
Leninist rääkimine paistab juba grotesksena – ilmselt on see olnud taotluslik, sest kohe kerkib pähe võrdlus tänapäeva usukuulutajatega. Ent vallamaja juures toimunud hukkamised on siiski selge liialdus – NKVD armastas arveid õiendada ikka kuskil mujal, kas siis keldrites või varjulises metsatukas (seda näitavad sealt leitud ühishauad).
Võib-olla on säärases Nõukogude võimu karikeeritud näitamises peidus katse minna filmiga rahvusvahelisele turule, kus teatud kohti tuleb ilmselt enam rõhutada. Siis aga tekib küsimus, miks pole filmis aastaarve, sest ilma raamatut lugemata on n-ö puhtalt lehelt filmi vaataval inimesel, eriti välismaalasel, raske orienteeruda, missugusel ajastul tegevus parajasti toimub.

Soome suurim päevaleht Helsingin Sanomat andis eilses numbris filmile «Puhastus» positiivse hinnangu, nimetades seda pealkirja «Film jutustab toorustest otsekoheselt» all täisvereliseks ekraniseeringuks, režissöör Antti J. Jokineni tööd aga eeskujulikuks.

Arvustaja Veli-Pekka Lehtoneni hinnangul on filmi rõhuasetus veidi teistsugune kui raamatus. See ei «pista kätt niivõrd Eesti mulda», kuivõrd jutustab üldisemalt pahast kommunismist ja pahast armastusest. «Eesti režissöör oleks rõhutanud ilmselt rohkem Eesti ajalugu, noorem naine jälle feminismi,» kirjutab kriitik. Film on arvustuse järgi sirgjooneline ja otseütlev. Stseenid avaldavad mõju, šokeerivad, muudavad tundetuks – nõnda, et vaataja vajaks ehk rohkem hetki, mis liigutaksid, pakuksid lohutust. Pidevalt liikuv kaamera ja kiire montaaž hoidvat mitmetahulise ja raske jutustuse siiski «hingavana».
Osatäitjatest tõstetakse iseäranis esile vana ja noore Aliide kehastajaid Liisi Tandefelti ja Laura Birni, kes tegevat «Puhastusest» tõelise vaatamiselamuse. Meesnäitlejatest avaldasid arvustajale kõige rohkem muljet negatiivseid tegelasi mängivad Tomi Salmela ja Kristjan Sarv.
Bahovski, E. (2012). Vägivald võimutseb "puhastuses" julmalt. Postimees, 1. sept, lk 14-15.

Aro Velmet: Antti Jokineni „Puhastus” on ühtviisi traditsiooniline ja omanäoline lisandus Skandinaavia noir’i ülipopulaarsesse žanrisse.

Filmi teemad on kindlasti tuttavad Lukas Moodyssoni ja Stieg Larssoni austajatele: naistevastane vägivald, vägivalla mõju ohvritele ja kurjategijatele ning tugevate naistegelaste vastuhakk ja lunastus. Ent erinevalt Moodyssonist ja Larssonist on „Puhastuses” kesksel kohal ka ajalooline vägivald: kui traditsiooniline Skandinaavia noir vastandab pealtnäha turvalise heaoluühiskonna ning selle sees pulbitseva vägivalla, siis „Puhastus” näitab üldise, läbiva vägivallaõhustiku konkreetseid tulemusi, seda, kuidas ebainimlikud olud võimendavad ebainimlikku käitumist, kinnisideid ja vihkamist.

„Puhastus” on žanrifilm, seda on ka režissöör ise intervjuudes tunnistanud, ning see, kuivõrd rahule vaataja oma kinoelamusega jääb, sõltub ilmselt suuresti sellest, kuivõrd ollakse valmis aktsepteerima feministliku Skandinaavia noir’i ja ajaloolise draama konventsioone. Nii nagu Skandinaavia noir’il ei pruugi olla palju pistmist päris Skandinaaviaga, ei pruugi ka ajaloodraamal olla palju ühist päris ajalooga, ent midagi tõepärast, üldistavat ja huvitavat võivad mõlemad žanrid öelda nii naiste ühiskondliku rolli kui ka ajaloo ja mäletamise kohta. Nende kahe žanri ühtesulatamine ei ole lihtne töö, traagelniidid on mitmes kohas näha, ent Liisi Tandefeldti ja Laura Birni vapustavad rollisooritused Aliide sümpaatseks mängimisel ületavad kaugelt pildikeele stilistilised puudujäägid.
Velmet, A. (2012). Kas "Puhastus" saab olla kõigest mängufilm? Sirp, 7. sept, lk 26.

Jaan Ruus: Saatuslik armastus ei sure iial.

Eesti vaataja jaoks on film problemaatiline peamiselt kahel põhjusel.

Esiteks hakkab ta "Puhastust" kõrvutama Eesti tõepärase ajalooga, kuid filmi romantilistele kaanonitele üles ehitatud tegevus esitab omad nõudmised, mis ei sobitu tõetruudusega. Režissöör Jokineni jaoks on Stalini-aegne Eesti midagi eksootilist, kauget ja ohtlikku. Umbes nagu Walter Scottile keskaegne julmus, mille vastu tuleb üles tõusta. Peamine küsimus on kogu situatsiooni ebausutavuses: raske uskuda, et oli võimalik keldris olevasse peidikusse varjuda, kui majas läks elu omasoodu edasi. Polnud meil Eestis selliseid leninlikke lahkusulisi koosolekuid ega majade ümber roostetanud okastraati. Massiline seotud silmadega metsavendade mahalaskmine vallamaja juures on võetud kusagilt sõja- või ajaloolistest filmidest. Arstikabinetis piinamine sobiks natsidele ja ülekuulatavatele kottide pähetõmbamine Lõuna-Ameerika filmi. Selle kohta, et ta seda kunagi harjutanud pole, tulistab Aliide lihtsalt hiilgavalt, mafioosole kohe otsaette. Kurb on muidugi, et ajalooliselt ei paku film uut ja on taandatav rahva seas käibivatele klišeedele, mis kurdavad taga aega, kui Laidoner juhatas väge ja Päts oli president... Film troonib sel heldimust tekitaval enesekuvandil.

Teine probleem on see, et peategelane, eestlanna, on selgelt tehtud antikangelaseks. Vaataja ei taha sellega leppida. Lavastaja ei ole ka kuigi järjekindel žanri valikus. Kas ta on teinud armastusfilmi saatusliku armastusega? Ajaloolist põnevusfilmi? Etteheited seksi ja vägivalla rohkuse pärast on muidugi liialdatud. Seksi seal peaaegu polegi, vägivalda, seda küll. Lõbumajade seks on ju ainult suur vägivald. See on nagu reality show. Episood on aga liiga pikk ja viib filmi rütmist välja. Antikangelanna monoloog kiiktoolis on kui tähendamissõnaline kammerteater. Kuid põnevusest ja hirmutundest jääb puudu, kui juba see laad on valitud.

Miks see film siiski võib peale minna? Filmis on jõudu ja mastaapi. Armastatule, kelles pettutakse, joodetakse mürki, ja alles pärast seda röövitakse talt esimene suudlus. Mis jääb ka viimaseks. Suured tunded tungivad ekraanilt meie pragmaatilisse argitsivilisatsiooni, milles aeg kulub tulude-kulude arvestamisele ja kus kunst on tarbimiseks. Selle taustal film raputab publikut, lõpp annab lootust. Kriitikud aga võivad endale lubada kriitilisust. Nad näevad skeemi taha, märkavad klišeesid ja muid populaarkultuuri võtteid.

Laia maailma viib ta siiski teate, et Eesti polnud mitte ainult judenfrei, vaid et siin marodööritses lisaks gestaapole veel KGB ja et kommunismi nimel pandi toime kuritegusid. Sellist filmimaailma festivalid võtaksid. Meile on määratud Ida-Euroopa filminišš (siia kuuluvad ka filmi seksiorjad). Festivalid on aastaid näidanud samalaadseid vängeid draamasid Balkani (Jugoslaavia) sõdadest. "Puhastus" klapib nendega.
Ruus, J. (2012). Saatuslik armastus ei sure iial [rež. Antti Jokinen, "Puhastus"]. Eesti Ekspress, 6. sept, lk 37.

Maimu Berg: «Puhastuse» filmi päästsid naised.

Kirjanik Maimu Berg ütles ETV saates «Vabariigi kodanikud», et filmi «Puhastus» tugevaimaks küljeks on naispeaosaliste näitlejatööd.
Berg arutles saates, et filmi teemaks olnud lunastus ja reetmine on üldinimlikud ning keegi ei tea, kuidas ta ise nii ekstreemsetes olukordades käituda võib.
Linateose osatäitmisi hindas kirjanik suurepäraseks ja tõi välja, et peategelane on komplitseeritud. «Naised päästsid selle filmi suures osas, sest naispeaosatäitjad olid nii tugevad ja minu jaoks ka psühholoogiliselt usutavad, eriti Aliide,» sõnas Berg.
Ta märkis ka, et kuigi Oksanen kirjutas oma raamatu nii, et ei mõelnud propaganda peale, on filmis seda tehtud. «Tundsin, et Jokinen (režissöör Antti Jokinen - toim.) tegi seda, mida tema tahtis, nii mõneski kohas selle mõttega, et see on filmile kasulik ja ignoreeris seda, mida ajaloolane talle ütles,» arvas Berg.
Kirjanik tõdes, et kuna film on visuaalne, on selle mõju kindlasti suurem kui raamatul ning kuigi selle mõjusid on raske ette näha, ei tee see kindlasti Eestile paha.
Loonet, T. (2012). Maimu Berg: «Puhastuse» filmi päästsid naised. Postimees, 11. sept.

Filmi ametlik kodulehekülg:

Rakkaus, petos, uhraus. Puhdistus. Solarfilms. www.solarfilms.com/elokuvat/kaikki/puhdistus/fi_FI/juliste/ (9.12.2012).

Purge: Love, deception, sacriface. Purge. Solarfilms. http://www.solarfilms.com/elokuvat/kaikki/puhdistus/en_GB/poster/ (9.12.2012).