Avaleht » Filmiliigid

Seal, kus lõpeb luule (2009)

Dokumentaalfilm Kestus: 114:08

Huviinfo

Režissööri kommentaar

Selle filmi eripäraks, püüdmata olla originaalne, on lihtsus ja sealhulgas soov mitte suruda oma ideed kaubanduslikku formaati. Eesti aastal 2008. See on ennekõike inimesed ja aeg, suurmehed ja aeg, nende aeg. Kõik see kokku on: sünd, kodumaa, keel, vabadus, unistused, looming, õnn, lein, patriotism, isamaa, teadmised, surm, kuulsus! Aga meie filmis ilmselt ettearvamatus järjekorras! Sündmused ja tegelased vahelduvad ekraanil filmimise kronoloogilises järjekorras, dramaturgiliseks teljeks on aeg. Aeg on nad loonud ja aeg paneb nad ka paika.

Kuusteist episoodi, millest kaheksa (juhuslik number) päeva on filmitud aegvõttena* ja kaheksa meie suurt kaasaegset – jäädvustatuna katkematus ajavoolus, filmituna ühe kaadriga, ühe duubliga.** Peategelased kindlasti püüavad avada põhjust, miks just neid sel päeval jäädvustatakse, ent nad ei pruugi seda teada. Kuid nad ilmuvad kahtlemata kontekstis, aga see kontekst on vaid aimatav, see on seotud kas nende isikliku saatusega, nende isiksustega laiemalt või nende tähendusega eesti kultuuriloos üldisemalt, isegi nende paljutähenduslikkusega.

Me näeme neid mehi/naisi oma kõige tavapärasemas keskkonnas: kodus. Need on ühe kaadri lood, filmitud aeglaselt kulgeva kaameraga, ainukese, selles mõttes kordumatu duubliga katkematus ajas, me isegi ei kohtu nende inimestega enne võtet, et ei tekiks silmsidet, rääkimata siis sellest, et neile mikrofon külge panna. Vähe sellest, me ei räägi nendega võttest, sest see ei ole tähtis, me tuleme kohale, kui meid usaldatakse. Tähtis on esmakohtumine, see kohtumine leiabki aset ekraanil. Minu soov on tuua esile peategelase loomulikku olekut, mitte neid Jupiteri valguses nähtuna, sest sellisena me neid juba teame. Tähtis on siin filmis ainult see, et täna veel on see kindlasti nende aeg.

Mis on siis seal, kus lõpeb luule? Kellele armastus, kellele tühjus, kellele ajalugu. Kuid selge on see, et portreteerides aega, kaardistades inimolemust, seda põhjatut ja kordumatut, avastame ennekõike iseennast.

* hommikust õhtuni või õhtust hommikuni, ekraaniaega umbes 2 minutit igale
* * jäädvustatud Soome steadicamioperaatori Jukka Talika poolt, ekraaniaega umbes 9 minutit igale

EFSA andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Eva Kübar: „Kuidas portreteerida riiki 90. sünnipäeva puhul? Kahtlemata on see väljakutse dokumentalistile. Tuleb midagi  originaalset välja mõelda ning proovida  abstraktne eestluse ja eestlaseks olemise  tunne ekraanil elama panna nii, et see  samas piinlikult imalaks ja üleliia patriootiliseks ei muutuks.

Arko Okk lähenebki filmis „Seal, kus lõpeb luule” teemale ratsionaalselt  — otsib kalendrist välja lipupäevad, võtab kaamera ja läheb igal tähtpäeval (või  vähemalt monteerib filmi hiljem niimoodi kokku) mõnele tuntud eesti inimesele külla. Harvadel juhtudel figureerib portreteeritava positsioonis ka  mõni institutsioon. Vahel oli selleks aga  lihtsalt mõni silmapaistev ja temaatiline  paik, nagu Islandi väljak ühes pead tõstva Solarise keskusega, Narva kui piirilinna jõgi või kurikuulus Ülgase pätiküla Maardu lähedal, mille olemust ühel lipupäeval Okk ühte staatilisse kaadrisse püüab ning seda hiljem kiirendades demonstreerib.

Ennekõike on aga Lennart Meri tsitaadist „Seal, kus lõpeb luule, algab  ajalugu”  pealkirja laenanud film ikkagi lugu Eesti inimestest, kes kas silmapaistval (Evald Okas, Endel Lippmaa) või kaudsemal moel (Rahvusraamatukogu töötaja Tiina Väljako, lipuvabriku  turundusjuht Karina Tõeleid) teevad  Eesti ajalugu. Okil on aga kodanike portreteerimisel oma rida ajada, kus vähemalt üheks ideeks tundub olevat  püüd saavutada mingit illusoorset objektiivsust või siis hoopiski narrida  reaalsust, vajutades REC-nupule enne  kui midagi üldse toimub. Tõepoolest, filmikooli dokumentalistikaloengutest  peaks kõigil selge olema, et kaamera tuleb sisse lülitada ammu enne sündmuse algust ja välja alles siis, kui peategelane  teid juba koos tehnikaga uksest välja on  kihutanud.

Tundub, et Okk on otsustanud selle meetodi töökindlust oma dokumentaalfilmis testida. Sest suures osas koosnebki „Seal, kus lõpeb luule” just nendest  igaks juhuks filmitud algustest ja lõppudest, mis harilikult, juhul kui nad pole suutnud tabada kustumatut ajahetke, montaažiarvuti prügikasti rändavad. Vaataja veetakse kättpidi dokumentalistikakööki ja näidatakse seda teist filmi, mida ta harilikult kunagi ei näe.

Ideeliselt haakub lõigatuse ja väljajäetuse kontseptsioon suurepäraselt eesti rahva katkestatud ajalooga ning kohati ongi kõik väga paigas. Näiteks on ilmselt raske ehedamalt kokku võtta filmi sisu, kui seda teeb üks võttegrupile juhuslikult ette sattunud vanainimene Viimsi hooldekodus, esitades võtteseltskonda nähes retoorilise küsimuse: „Kust need inimesed tulevad?” /---/

Samas on aga äärmiselt imponeeriv Oki võime portreteerida aja kulgemist, mis on filmikeelelises mõttes isegi palju olulisem saavutus kui kõigi nende kaheteistkümne isiku portreed. Minimaalse montaažiga filmis omandab aeg hoopis teise tähenduse ning mõningatel hetkedel, kui portreteeritava jutus tõepoolest esineb pinge, on kääride puudumine nauditav, sest tehnilisest poolest olulisemaks muutub isiku psühholoogiline avanemine. /---/

Montaaž ning otsus selle üle, mis on filmis oluline ja mis mitte, on tegelikult üks filmi „Seal, kus lõpeb luule” võtmeküsimusi, mille olemus on Okil õnnestunud suurepäraselt välja mängida. Üldiselt võtab linateose filosoofia kokku Veljo Tormis, põhjendades, miks tundub, et „Raua needmise” ühes versioonis on sõnad välja lõigatud — sest see on salvestatud sellise helinivooga, et solistid matavad teised tekstid ära, mis tegelikult kõlavad samal ajal. Kui palju on  dokumentaalfilmis, aga ka meie igapäevaelus neid soliste, kelle tagant teised  tekstid lihtsalt ei kuuldu? Kui palju me  kärbime tekstidest välja olulisi asju, kui palju jätame tähtsaid asju lihtsalt ütlemata? Puudumine on tihtipeale märgilisem kui kohalolek. Üldlevinud dokumentalistikatarkus ütleb, et filmida tuleb alles siis, kui portreteeritav kaamera ära unustab. Okk on  toiminud täpselt vastupidi — kaameraga inimesele näkku sõitnud, jälginud  mõnuga vahetut reaktsiooni ja kõik üles  filminud. Ja kui film ainult selles seisnekski, võiks see olla väga hea kontseptuaalne linateos.“
Katkendeid arvustusest:
Kübar, E. (2009). Film sellest, mis on välja lõigatud. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 94-100.

Raimo Jõerand: „„Seal, kus lõpeb luule ...” lõpeb tõdemusega, et ajaloost pole võimalik midagi välja lõigata, see kõik on alles, kui me seda vaid otsida oskame. /---/ Arko Oki suurepärast, küll aga ligi kahetunnist poeetilist filmi „Seal, kus lõpeb luule ...” on samuti äärmiselt raske kriitika targa juhendamiseta tavalise vaatajani viia, niivõrd erinev on selle ajakasutus harjumuspärasest. See on film, mille kohta mõni arvab, et pikkadele liikuvatele kaadritele vaatamata ei ole pildis mitte midagi juhuslikku, ja teised ei saa seda vaadata, sest häirib liiga palju üleliigset. Kaks asja on aga kindel: selle  filmi väärtus aja jooksul aina kasvab ja seda tasub kindlasti vaadata kinos. Viimases ei teki nii kergesti kiusatust filmi pidevust katkestada, mis kodus on nii lihtne juhtuma.“ /---/
Jõerand, R. (2009). Kuidas tekitada pidevust [dokfilmi rollist Eesti kultuurimaastikul ja ühiskonnas]. Sirp, 27. nov, lk 9.

Olev Remsu: „Alustan tõdemusest, et abstraktseid mõtteid, tundeid ja termineid on päris raske filmiks teha, eriti dokumentaalfilmiks. Või koguni võimatu? Me kõik tajume, mis asi on õiglus, aga kuidas seda kätte võtta? Kuidas seda filmida? Sama on lugu isamaa-armastusega, uhkuse ja paljude muude mõtteliste-mõisteliste nähtustega. Ikka tuleks panna paar tarka seletama, millega on tegemist ja kuidas neid asju hinnata. Ent siis kriitik pahandaks: polnud filmi, olid vaid „jutustavad pead”. Veel on kaadritaguse  teksti (mängufilmides siis Jutustaja) kasutamise nipp, et viljelda abstraktsemat temaatikat, ent Arko Okk on oma praeguses töös sellest absoluutselt hoidunud.

Millest siis räägib Oki film? Kas kolmest punktist luule taga? See on kõigest. Peaaegu. Lõputiitritest saame siiski teada, et kolme puntki järel peaks pealkirjas tulema „algab ajalugu” ja et tegemist on Lennart Mere tsitaadiga. Ajalugu? Mitte mingi konkreetne sündmus,  vaid ajalugu üldse, niisiis abstraktsemast abstraktsem objekt – ja kuidas see kaamera ette tuua? Ehk vaid kõiksust oleks veel raskem filmida. Autor ja/või levitajad on oma teose žanreerinud dokumentaalmängufilmiks ja see tekitab huvi. Olen siit-sealt noppinud umbes veerand tuhat žanrinimetust, niisuguse peale pole ma seni sattunud. Kõige lähemad vasted, mida ma tean, oleksid dokumentaaldraama  ja draamadokumentaal, millest esimene on mängufilmi- ja teine dokumentaalfilmižanr. Muidugi, humanitaarias on oskussõnade omaloomingulisus, nende juurdetegemine ainult tervitatav, sest niikuinii on need rohkem poeetilised kui täpse mõistemahuga. Filmi lõpuni vaadanuna võisin tõdeda: mängufilmiga igatahes tegemist pole. Kust on siis võetud žanrinimetus dokumentaalmängufilm? Teatavasti nimetati mängufilme vanasti  eesti keeles kunstilisteks filmideks (vene hudožestvennõi film’i toortõlge), mulle tundub, et omapärase žanriliigitusega on tahetud vihjata või koguni selgelt mõista antud, et see film kuulub kunsti hulka. Miks mitte? /---/

Loe edasi:
Remsu, O. (2009). Surmatants ja Gerd Kanter. Sirp, 13. märts, lk 19.
Surmatants ja Gerd Kanter - Sirp

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm