Avaleht » Filmiliigid

Aegumatu (2011)

2008 valminud filmi "Ajapikku unustatakse meie nimi" täiendatud variant

Dokumentaalfilm Kestus: 87:50

Huviinfo

Andres Sööt oma filmist

Sulev Teinemaa: Kolme aasta eest valmis sul pooleteisetunnine film „Ajapikku unustatakse meie nimi” küüditamisest ja väljasaadetute elust Siberis. Käisid seal nüüd samuti üksinda. Läinud aasta lõpul jõudis DVD-le selle filmi mõni minut lühendatud versioon nimetusega „Aegumatu“. Mõnest raamatukauplusest saab filmi kätte, kuid ühelgi telekanalil ei ole seda näidatud. Noored filmitegijad oskavad oma töid pakkuda, sina, tundub nii, oma filmide laiema vaatajaskonnani jõudmiseks vaeva ei taha näha.

Andres Sööt: „Ajapikku unustatakse meie nimi“ ei olnud algselt mõeldudki televisioonis näitamiseks, vaid kitsamale siberlaste ringile. Inimesed jäävad vanaks ja hakkavad kaduma, oli vaja nende tunnistused ja mälestused jäädvustada. Minu jaoks oli oluline lihtsalt teha see film. Selle filmi teine variant „Aegumatu“ on natuke kohendatud ja tihendatud ning osa neutraalseid tekste räägib sisse näitleja Jaan Rekkor. Ma ei tea, kas keegi selle filmi raamatukauplusest üles leiab, mõni aeg tagasi otsisin Apollost filmi „Kodu-käija“ Hando Runnelist, tükk tegemist oli enne, kui üles leidsin. Ma ei tunne huvi müüginumbrite vastu, kellele ma olen tahtnud filmi anda, need on selle ka saanud. Mis puutub televisiooni, siis sellega tegelevad  produtsendid , minule ei paku filmi näitamine või mittenäitamine TVs vähimatki huvi.

„Aegumatu“ on ka sinu perekonna lugu. Päris alguses näeme üht eesti esimese filmimehe Johannes Pääsukese fotot,  kelle 120. sünniaastapäeva märtsi lõpul tähistame. Sellel on üles võetud  sinu vanavanemad ja isa lapsena. Kus ja millal on see foto tehtud, räägi pisut oma esivanematest.

See foto on tehtud aastal 1912, kui Johannes Pääsuke käis Eesti Rahva Muuseumi ülesandel ekspeditsioonil; see pilt on tehtud Tarvastu kandis. Pääsuke oli samuti sealt pärit ja nii ta minu vanaisa tallu sattuski. Oma vanavanematest ma eriti midagi ei tea.

Sinu isa oli Paides advokaat, teid küüditati 14. juunil 1941. Sind koos ema ja noorema vennaga saadeti Siberisse, isa suri aprillis 1945 Novosibirski oblastis. Kus teie asumisel olite ja kas te isa nägite veel?

Mehed lahutati kohe perekondadest, kui inimesed küüdirongidesse pandi, ja rohkem me enam neid ei näinud. Mõned üksikud neist, kaks- kolm saja kohta, jäid ellu.  

Millal te kodumaale tagasi pääsesite?

Mina tulin tagasi 1947. aastal, osa küüditatud lapsi lubati siis kodumaale. Noorem vend jäi koos emaga ja pääses Eestisse 1955. aastal, ema paar aastat hiljem. Mind võeti vanemate heade tuttavate, Paide arsti doktor Söödi perekonda. 1949. aasta küüditamist mäletades kardeti, et mind võidakse uuesti Siberisse saata,  ja kasuvanemad andsid mulle oma perekonnanime.
Teinemaa, S. (2012). Vastab Andres Sööt. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 5-16. 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm