Disko ja tuumasõda (2009)

Jaak Kilmi: „Avastasime kompartei paberite hulgast dokumente, mis rääkisid tohutust kirest, millega Soome televisiooni vastane võitlus käis. Keskkomiteest saadeti rajoonikomiteedesse märkega „soveršenno sekretno” (täiesti salajane) kummalisi kantseliidis kirju, kus kohustati võitlema kodanliku ideoloogiaga. Tegemist oli teovõimetu riigiga, kes ei suutnud midagi teha nende pehmete väärtuste vastu, mis vaenulikust televisioonist tulid.”

Kiur Aarma: „Soomlased räägivad ka praegu neist asjadest väga ettevaatlikult. Ega me ei näinudki sellist soomlast, kes oleks vastu rindu tagunud ja öelnud, et mina tegin ära selle, et eestlased saaks Soome televisiooni vaadata. Jõudsime faktini, et Soome ladudes oli tohutu kogus SECAM-süsteemi telereid, mida Nõukogude Liit tahtis vennaliku abina soomlastele jagada. Sel juhul oleks asi läinud vastupidises suunas, soomlased oleks vaadanud Nõukogude Liidu saateid.”
Laasik, A. (2009). Jaak Kilmi: Soome televisioon on meie põlvkonna ajaloo osa. Eesti Päevaleht, 8. apr, lk 13.

Jaak Kilmi: „Niipalju, kui ma suudan tagasi mõelda oma lapsepõlve peale, mäletan ma enda ümber Õismäge; täpsemalt ühte hoovi, kus oli üks liivakast, üks kiik, mis pidevalt katki läks, ja üks vaibakloppimise puu, mida kutsuti “turnikaks”. Ega mu elul polnud muidu ka suurt häda midagi, kuid lausa suurepäraseks tegi selle seik, et ma nägin Soome televisiooni.

See kõik oleks võinud vabalt ka niimoodi juhtuda, kui ma oleksin Urvele kirjutama hakanud. Ja kui ta ka tegelikult oleks meie juures “Dallast” näinud. Midagi sellist toimus muidugi ka päris elus, ehkki mitu aastat hiljem, kui Soomest tuli “Knight Rider” ja Urve oli juba suur tüdruk ja sattus meile külla ja ütles, et tal on nii kahju, et ta järgmist osa ei näe…

Kui me Kiuriga filmi stsenaariumi kirjutama hakkasime, siis meenus mulle see seik. Käivitus fantaasia ja ühest Urve pillatud lausest sai eepilise ulatusega melodraama.

2003. aastal korjasime oma eakaaslastelt mälestusi omaaegsest Soome televisioonist. Meid rabas see, et need lood olid nii visuaalsed ja naljakad, täis kummalisi kontraste. Kasutasimegi lõpuks filmis paljusid lugusid või õigemini elemente nendest lugudest, mida me omavahel kombineerisime. Sarnaselt minu lapsepõlve looga, ehitasime ka teistele mälestuskatketele otsa absurdseid, kuid võimalikke lugusid. Kõige lõbusam on see, et ega neid lugusid reaalsusest ju välistada ei saa, sest kindlasti võis toona kellegi vahel näiteks sarnane kirjavahetus ka käia.

Igal juhul olime tunginud Kiuriga valdkonda, kus omavahel põimusid mälu ja mäletamine ning selle kõige hilisem ümberjutustamine. Me tahtsime üles ehitada oma isikliku ajaloo, mis justkui liigub rööbiti ametliku lähiajalooga. Mitte ainult mina, vaid ka väga paljud teised lapsed ja täiskasvanud toonases Nõukogude Liidus elasid Soome televisiooni nähes välja oma unistusi ja fantaasiaid. Minu arust on täiesti õiglane, kui need lõpuks aastakümneid hiljem meie filmis lõpuks fantaasiavalda välja jõuavad."
Kilmi, J. (2009). Kuidas reaalsus fantaasiaks üle läheb. Kultuuri KesKus, mai, lk 34.