Helmut (2001)

Inimesed. Asjad. Elu.
Usutlus Anri Rulkoviga

Sa oled teinud juba kolm filmi. Kas nad on sulle hingelähedased?
Jah, mulle meeldib filme teha, kuigi see on üsna raske amet. Pool aastat kirjutad stsenaariumi, teine pool aastat filmid, monteerid — nii et see kõik pole sugugi nii lihtne. Aga kui õnnestub oma kavatsused realiseerida filmiks, mis ka teisi mõtlema paneb, — oluline pole isegi, kas nähtu kellelegi meeldis või mitte, peamine, et nähtu vaatajaid haaraks, liigutaks, siis annab filmitegemine rahulduse.

Kas sinu filmid on tänapäevast?
Ei, see pole minu jaoks kuigi huvitav. Me elame kõik tänases, oleme sellega seotud, aga ma tahan teha filmi, mis ei sünni suhtumisest tegelikkusesse, vaid tundest, emotsioonist.

Anri, arvatakse, et režissööriks lähevad õppima juba rikkaliku elukogemusega inimesed. Millega sina tegelesid, enne kui alustasid filmiõpinguid?
Ei mäleta. Ausalt, ei mäleta… Lihtsalt elasin nagu inimesed ikka — tegelesin erinevate asjadega. Olin kahekümne nelja aastane, kui läksin õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli Rein Marani juurde. Filmi tegemist tulebki hakata õppima siis, kui oskad juba mõelda — seitsmeteistkümneselt lihtsalt elad, pole veel kindlat arusaamist nagu kahekümneviie-
kuueselt, kui juba tead, kelleks tahad saada ja millega tegelda.

Ja pärast „Julietti”, millist filmi tegema asusid?
Esiteks, pärast „Julieti” valmimist tuli õpingud lõpetada. Minu õpetaja Rein Maran on dokumentalist ja ta juhendas meid kui tulevasi dokumentaalfilmide tegijaid. Õppetöödeks valmisid lühikesed dokumentaalsed etüüdid, aga lõputööks oli vaja teha juba suurem ja tõsisem asi. Selleks sõitsin Kärstnasse, väikesesse maakohta, mis asub 30 kilomeetrit
Viljandist. Otsustasin seal filmida kohalikke inimesi ja asju, mis olid kujunenud nende inimeste maailmaks ning olemise keskkonnaks. Kuid olles ühtteist üles võtnud, mõistsin, et head filmi sellest ei sünni. Loomulikult võivad asjad inimestest palju kõnelda, aga kas see on vaatajale huvitav? Ideel iseenesest polnud nagu viga, kuid dramaturgia ja pildilis-visuaalne külg jäid nõrgaks.
Ja siis ma lihtsalt palusin inimestel rääkida oma elulugu, kohtudes nende jutuajamiste käigus väga ehedate tüüpidega. Seejärel sõitsin koju ja kahe nädalaga kirjutasin kuuldud lugudele toetudes stsenaariumi. Kärstnasse tagasi jõudnud, ütlesin: „Sina hakkad mängima iseennast, aga esitad minu antud teksti.” Filmis mängis neli kandvat tegelast, ühte neist kutsusin professionaali, „Ugala” teatri suurepärase näitleja.
„Helmut” — nõnda sai film pealkirjastatud — osales kaheteistkümnel festivalil, sai Palamuse filmipäevadel grand prix’, seda auhinnati Helsingis ja kuuldavasti ka Hamburgis.

Kas lähedased ei heida sulle vahel ette liigset enesekindlust?
Mõni aeg tagasi mu naine just kõneles sellest: „Mõtleks vaid,” ütles ta, „kui viis inimest ütlevad millegi kohta „jaa” ja sina ütled „ei”, siis sinu arust oled ikka neist kõigist targem.” (Naerab.) Ma vastasin, et loomulikult olen.

Anri, ütlesid ennist, et tänane päev sind kuigivõrd ei huvita. Aga miski sulle ikkagi tundub tähtsana?
Loomulikult, perekond. Kui ma tahan kellegi jaoks teha kõik, kui ma tahan midagi saavutada, siis see on mu lähedaste nimel. Aga poliitika mind ei liiguta — nii kirjutagi.

Küsitlenud Nikolai Hrustaljov, vene keelest vahendanud Karol Ansip
Tervikintervjuu:
Hrustaljov, N. (2005). Inimesed. Asjad. Elu. Usutlus Anri Rulkoviga. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 110-112. www.temuki.ee/arhiiv/2005/01/lugu18.pdf   (12.02.2013).