Avaleht » Filmiliigid

Helmut (2001)

TPÜ filmi ja video õppetool: bakalaureusetöö

Tudengifilmid | Draama Kestus: 23:00

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Kunagi kolhoosiajal õitsenud, nüüd tegevusetusse vaibunud küla ellu toob keset lumerohket talve elevust kinomehhaanik Helmut, kes tahab näidata filmi kultuurimajas, mida kasutavad vaid vanad aeroobikat harrastavad külatädid ning väikesekasvuline ja väle kultuurijuht Silvi. Silvi on ootamatust pakkumisest vaimustunud ja asub saali korrastama ning aastaid kokkurullituna tolmunud ekraani lahti päästma. Ühel hommikul avastab Silvi, et Helmuti tehnika on kadunud. Vana kinomehhaanik on sellest masendatud, kuid keeldub abist ja läheb jalgrattaga lumisel teel ise otsinguile.
Eesti film / Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 541.

Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi- ja videoõppetooli 2001. aastal lõpetanud Anri Rulkovi diplomifilm. Filmis on kasutatud Philip Glassi muusikat.

Tagasivaade Anri Rulkovi loomingule

Raimo Jõerand: "Anri Rulkov (1972-2008) on Eesti kinoloo  -  ja ma vist ei eksi, kui seda ütlen -  esimene  noorelt surnud režissöör, kelle tööd moodustavad selgelt isikupärase terviku. Kui otsida võrdlust kirjandusest, siis võiks selle leida Jaan Oksa ( 1884-1918) näol, kelle kasinat ja  isepärast loomingut on samuti raske eesti kirjanduse üldisesse voolu sobitada. Rulkovi lühifilmides „Juliet“, „Helmut“ ja „Hirm“ on kokku võetud kogu see essents, millesse ja millest hargnevad mõned omapärast nägemisoskust aimata laskvad varased etüüdid, kaks kooliaegset dokikatsetust („Lavka“ ja „Aur“) ja üksikud hilisemad tööd (sh krimisarja „Kelgukoerad“ sünge pilootosa ja dokumentaalfilm kunstnik Mare Vindist).

Kõiki lühifilme iseloomustab mingi kummaline ja halvaendeline ettemääratuse kohalolu, mida kaasaegsed nimetasid areneva autori heaks atmosfääritajuks ja oskuseks luua pinget läbi ebakindluse sisendamise, aga mida nüüd võib vaadelda ka kui kõige adekvaatsemat peegeldust autori isiksuse hämarate tahkude avamiseks.
Anri Rulkov ise tunnistas intervjuudes, et teda huvitabki inimese peidus pool ehk  „see, mida me teame, aga ei tea, et teame.“ [Vt Karol Ansip, „Hirmu” kolmainsus. – Teater. Muusika. Kino 2005, nr 1.]

Filmide autorina ei kippunud ta kunagi oma töid seletama ega osanud ta ka oma ideid kuigi veenvalt kirja panna. Kui keegi küsis tema sõnumi või tehtu tähenduse järele, ütles ta, et kõik on filmides olemas - vaadake ja tundke.  Arvan, et tema järjepidev heli- ja pildikesksus on meie sõnakeskses maailmas, mis on harjunud kõike tõlkima, kahtlemata  märk andekusest, aga ka kunstnikule hädavajalikust ülbest enesekindlusest.

Jääb loodetavasti tulevaste filmiuurijate oletada, kui sügavale oma alateadvuse kihtidesse oleks ta veel võinud kaevuda ja kas sellest oleks võinud välja kasvada mõni laiema kõlapinnaga üldistus (“Hirm” oli samm sinnapoole) või põhjendaski talle antud aja lühidus ka loomingu intensiivsuse."
Raimo Jõerand, EFSA uudised 20.10.2010, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=843&page=478&action=article& (12.02.2013).

Filmikriitikat

Anri Rulkovi lõputud filmid

Raimo Jõerand: „Tema kolmes lühifilmis [„Juliet“, „Helmut“ ja „Hirm“] ilmnevad Rulkoviga seostatavad peamised märksõnad nagu surm ja mahajäetus, pidev halvaendelisus, jutustuse salapära ja inimese mineviku teadvustamatud süvakihid. Surma otsesest või aimatavast kohalolust igas tema filmis ei saa üle ega ümber, iga film viib vaataja nagu hämarollu siin- ja sealpoolse maailma piiril. On ju tegevuspaigakski kauge vanadekodu, unustatud hooldusasutus, ohtlikud pimedad tänavad — kohad, mis justkui surma eeskojaks. Vältides otsest avaruse kujutamist nii pildis kui tähendustes, tüürib Rulkov vaataja üha sügavamale filmi salakihtidesse, tumeda veega kaevu põhja.
Ja muidugi on Rulkovi teene see, et ta tõi Eesti filminäitlejate ridadesse unustamatu Veltan Otsmani, Kärstna vanadekodust leitud muldvana äti, kes pidi „Helmutis” täitma omanimelise ja süžeeliselt üliolulise kättemaksja rolli. Vähe sellest, Rulkov otsis sama mehe üles kolm aastat hiljem „Hirmu” tehes, andes talle nüüd juba teksti ja tegevusega vaimolendi ülesande. Praeguseks on ka Veltan siit ilmast lahkunud, olles maetud Kärstna lähedale surnuaiale ühe nimeta risti alla.“
Jõerand, R. (2012). Anri Rulkovi lõputud filmid. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 136-141.

Näpuharjutused

Margit Adorf: „Rulkovil on surmateema aga hingel ja nii on ta püüdnud oma diplomitöös uuesti edasi anda seda, mis „Julieti” juures poolikuks jäi. Ja tõesti, „Helmut” on „Julietist” mitu korda parem. Rulkov on teinud edusamme, ta on loobunud sahmivast montaažist, enam ei püüa ta ekraanile paisata mõttetuid sümboleid, ta toob vaataja ette säravad amatöörnäitlejad, kes on igati oma ülesannete kõrgusel. Kultuurimaja pidaja Silvia mängib oma rolli välja nii hästi, et hakka või uskuma, et ongi dokumentaal. Tapamaja poiss Aarne on samuti värvikas ning eluline.
Rulkovil õnnestub tabada Eesti külaelu ja luua salapärane atmosfäär. Kui siin veel mingi iva sees oleks, siis oleks tegu juba lausa hea filmiga.
Salapära salapäraks, kuid üksnes sellest jääb väheks. Vaataja ei pea ilmtingimata vastust saama kõigile küsimustele, kuid niisama hämada siiski ei tasu. Praegu jääb mulje, et Rulkov ei tea ise samuti küsimusile vastust. Kui filmis oskad küsida, siis oska ka vastata, kui sa ka vastust otse pildiliselt ei serveeri. Kui jätadki jäämäe kaadri taha ja näitad vaid tippu, siis tea vähemalt ise, mida peidad.“
Adorf, M. (2005). Näpuharjutused [Anri Rulkovi tudengiea filmid - kursusetöö-lühifilm "Juliet" ja diplomitöö "Helmut"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, jaan, lk 102-105, fotod.

Veel ühed diplomandid

Kristiina Davidjants: „“Helmuti” tugevaim külg on vorm. Ärev meeleolu kandub edasi nii filmi koloriidi, montaaži, muusikalise kujunduse (Philip Glass) kui ka last but not least meeleoluka operaatoritöö (Andrus Prikk) kaudu. Tunnistajate vihjed, meenutused, flashbackid, õnnestunud tüpaažide valik – kõik kokku annab “Helmutile” kodumaises filmis haruldaselt harva esineva hõrgu hõngu. Film on kaunilt nüansseeritud, kuid dünaamikat jääb väheseks.“
Davidjants, K. (2001). Veel ühed diplomandid. Sirp, 9. nov, lk 15.

Palamuse 2001. aasta konkursi parimaks filmiks hindas žürii (Rein Lestal, Jaak Lõhmus, Ilmar Raag, Mikk Rand, Tarmo Teder, Rene Vilbre) TPÜ filmi ja video õppetooli diplomandi Anri Rulkovi lõputöö “Helmut”, mis esitab detektiivses vaimus ja lavastuslike vahenditega ühes külas saladuslikult surma saanud filminäitaja loo.
Teder, T. (2001). Palamusel suure Lutsu sõiduvees. Sirp, 24. aug, lk 15.

Anri Rulkovi nimeline preemia

Tegu on eraalgatusliku auhinnaga, mida annavad välja filmiekspert Raimo Jõerand, telerežissöör Indrek Simm, filmiprodutsent Peeter Urbla ja teadlane Aleksander Rulkov, et hoida elus andeka filmirežissööri Anri Rulkovi mälestust. Preemia suurus on 1000 eurot ja see antakse kord aastas ühele Eesti tudengile, kelle koolitööna valminud filmi(de)s on tunda autori sisemaailma väljendamise otsinguid kõige ehedamal moel.
Pimedate Ööde Filmifestivali esimene auhind - Anri Rulkovi nimeline preemia ühele Eesti filmitudengile läheb BFMi magistrandile Triin Ruumetile „inimhinge varjatud poole järjekindla ja loova väljendamise eest filmides „Ülevaade psühhoanalüütilisest teraapiast nr 11. näitel“, „Põhja“ ja „Teiselpool vikerkaart““.
EFSA uudised, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=1250&page=478&action=article& (15.01.2013).


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm