Otsingutulemused

Jalutuskäik ajaloorongis, milles igaüks ajab oma asja. Et leida vett, eksleb peategelane läbi erinevate vagunite, millest igaühes laiutab erinev seltskond oma tõekspidamistega. Lihtne elu oma vajadustega muutub kohati lausa ohtlikuks. Kõik kaob käest.

Meenutuslik portreefilm luulerühmitusse Arbujad kuulunud Betti Alverist (23.11.1906 –19.06.1989) on sündinud kohe pärast luuletaja lahkumist. Veel seisab puutumata tema viimane eluase, veel on värsked temaga kokku puutunud inimeste mälestused. Poetessi meenutavad paljud teda tundnud inimesed: lähedased, sõbrad ja kolleegid.

Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval, 23. augustil 1989 organiseeriti rahumeelne protestiaktsioon Balti kett, millega juhiti maailma tähelepanu Balti riikide vabaduspüüdlustele. Ligikaudu kaks miljonit inimest ulatasid üksteisele käed 600 kilomeetr pikkuses ketis läbi Baltimaade, näidates üles oma ühtsust püüdlustes vabaduse poole. Reportaažlik ülevaade tollastest sündmustest Eestis, Lätis ja Leedus.

1968. aastal ära keelatud dokfilm. Režissöör Ülo Tambekile heideti ette põhjendamatult pessimistlikku ja ideoloogiliselt väära lähenemist probleemidele Eesti maarahva elu sotsiaalsel ümberkujundamisel ehk kollektiviseerimisel, kaasaja üle ironiseerimist ja mineviku lubamatut romantiseerimist. Filmi lõpetamine peatatakse. Uue vabaduselaine saabudes juba pärast Ülo Tambeki surma saab operaator Toomas Kirdelaht võimaluse kakskümmend üks aastat hiljem, 1989. aastal film lõpetada. Algusesse lisatakse Tallinnfilmi stuudio direktori käskkiri 1968. aastast, ülejäänus säilitatakse täpselt Ülo Tambeki omaaegne versioon.

Eesti poliitik ja majandustegelane Ülo Nugis (1944–2011) oli 1986–1990 tootmiskoondise Estoplast peadirektor. Ta astus aktiivselt poliitikasse Eesti Vabariigi taastamise nimel ja just tema kui Riigikogu esimehe haamrilöök kuulutas 1991. aasta 20. augustil Eesti iseseisvuse taastatuks. Film hõlmab ajavahemikku septembrist 1988 kuni veebruarini 1989 ja sinna mahub Ülo Nugise käik Moskvasse endiste ülemuste juurde ning Töökollektiivide liidu moodustamine vastukaaluks venemeelsele interliikumisele.

Vasakpoolsete poliitiliste vaadetega akadeemik Hans Kruus (1891–1976) töötas pärast sõda kõrgetel riiklikel ametikohtadel: ta oli Eesti NSV välisasjade rahvakomissar ja hiljem Eesti NSV teaduste akadeemia esimene juht. Tema karjäär katkes, kui ta langes 1950. aastal stalinliku repressiooni käigus kodanliku natsionalistina põlu alla. Kasutatud on ENSV filmi-, foto- ja fonodokumentide riikliku keskarhiivi materjale nõukogude korra algusaastate sündmustest Eestis.

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt venestamislaines, riiki toodi tuhandeid võõrrahvusest töölisi. Filmis kohtutakse aastaid Tallinnas elanud sisserändajate ja ka kohaliku eesti perekonnaga.

Satiiriline novellidest koosnev joonisfilm, mille teravik on suunatud negatiivsete ilmingute vastu ühiskonnas, kus võtmepositsioonil on bürokraatia.

Kaksteist aastat pärast filmi “Kihnu naine” (1973), teeb Mark Soosaar filmi, mille keskmes on meessoost saare elanikud. Kihnlaste käest on võetud õigus oma elu korraldamisele, tähtsad otsused tehakse mandril, kidub kohalik kultuur ja süvenevad sotsiaalsed probleemid. Mehed võtavad viina, joovad ennast surnuks ja saavad merel hukka. Kaamera fikseerib armutult olukordi, kuhu kontvõõrast kaameraga naljalt tunnistajaks ei kutsuta. Kaadrisse on püütud ehedad inimesed, lood, mida Soosaar jutustab, on värvikad ja sageli kurvad. Autor küsib, kas kihnu kultuuril on lootust ellu jääda?

Muuga lahe ääres asuva sadama ehitus on kestnud neli aastat. Kapten Rein Raudsalu uues ametis sadamakaptenina, ülevaade töödest, mis on seotud sadama esimese järgu käikulaskmisega.