Otsingutulemused

Omanäolise stiili, vormikeele ja tüpaažidega maalikunstnik Jüri Arrak (1936) on tähistamas oma 60. juubelit. Filmiamatöör Tõnu Aru jälgib Arrakut tema maakodus Läänemaal, Tallinna linnakodus ja ateljees, näituse avamisel ja Tartu Ülikoolis loengut pidamas. Kunstnik avab maalide sünni tagamaid ja räägib oma suguvõsast. Arraku loomingu üle mõtisklevad kunstnikest kolleegid Tõnis Vint, Enn Põldroos, Heinz Valk ja Leonhard Lapin. Filmi lõpetab valik Jüri Arraku maale juubelinäituselt Tallinna Kunstihoones.

Lea Valteri (1926 – 2013) üle nelja aastakümne pikkune loomingutee on fenomen eesti tarbekunstis, tema vaipu iseloomustab geomeetriliste kujundite ja värvi meisterlik ühendamine vaiba emotsionaalse kõlajõu väljendamisel. Lea Valteri käekiri on omanäoline, julge ja lakooniline, kompositsioon selge ja kindla rütmiga, tema erialaks on villasest lõngast pindpõimes vaip.

Film tutvustab Venetsueelas elavat eesti päritolu suurettevõtjat ja kunstikogujat Harry Männilit. See on portree mehest, kelles on peidus nii suurekaliibriline ärimees, diplomaat, kui ka maailmatasemel kunstitundja ja metseen, kes on käänulise elutee õppetundide ja sihikindlusega jõudnud ärieliiti. Üle aastakümnete kodumaast eemalolekut on ta taas leidnud ka sideme Eestiga.

Alfred Käärmanni noorusaastad ja parim meheiga kulusid sõjas, metsas ja Uurali vangilaagris. Nagu tuhandetel tema saatusekaaslastel, kellest nüüdseks on ellu jäänud vaid vähesed. 18-aastase koolipoisina pidi Alfred Käärmann Valgas otsustama, kellega ja kuhu edasi minna. Tema valis Omakaitse ning tegi kaasa lahingud Narva ja Tartu all. Kolm aastat hiljem sakslaste taandudes läks ta metsa. Seal elas mees koos kaaslasega ja ka üksi maa-alustes punkrites kokku seitse aastat. 30-aastaselt langes ta reetmise läbi julgeolekumeeste kätte ja 8. jaanuaril 1953 määrati talle 25+5 aastat. 15 aastat hiljem tuli ta lõpuks tagasi kodumaale. Ring oli täis saanud.

Jüri Sillart on loonud Grigori Kromanovi (1926 - 1984) lähedaste, kursusekaaslaste, sõprade ja kolleegide, vastaste ja kaasvõitlejate intervjuudest ning filmikatkenditest vastuolulise ja pidevalt oma kohta otsiva filmi- ja teatrilavastaja loomingulise ja psühholoogilise portree. Meenutustest joonistub pilt andekast, inimlikust, hellast, ausast, püsimatust ja kompromissitust inimesest, kui kahe kultuuri vahele jäänud vangist, kelle süda kuulub ometi ainult ühele neist.

Ime see ju on – harmooniline perekond, kellel kulgemise kindel siht silme ees terendamas. Ema Rutt ja isa Anatoli kui mitmekordsed suusatamise juunioride EM-i kuldmedalistid, tütred Kristina ja Katrin aga rahuliku enesemõistetavusega astumas karmi tippspordi maailma. Hans Roosipuu ja Enn Säde jälgivad ligi aasta spordiperekonna värvikat ja pingutusterohket igapäevaelu.

Orissaare mees Harri Aer on tõeline vägilane, ligi kaks meetrit pikk, käed nagu labidad, ja sellel mehel on suur kirg - kirg tikkida. Ta tikib ristpistes vaipu, vaibad suured kui aidasein, pisted pisikesed nagu nõelapead. Oma kutsumuse leidis ta pensionipõlves. Harri on igas asjas võimeline mustreid nägema. Tema vaibamaailm on poeetiline, ilumeelne ja kriitikavaba, jättes ruumi fantaasialennule. See ei ole film mitte ühe inimese eluloost, vaid tema maailmanägemisest.

Eesti filmikunsti silmapaistev meister, televisiooni filmiajaloo särav täht operaator Anton Mutt alustas tööd fotograafina ja jõudis filmimaailma 1950ndate teisel poolel koos Eesti Televisiooni lapsepõlvega. Anton Mutt oli õpetajaks ja eeskujuks tervele põlvkonnale, kes katsetas õnnestunult uue meediaala, telekunsti võimalusi. Eesti Telefilmi ajaloo operaatoritöö leheküljed on suuresti ühe mehe kirjutatud. Anton Mutt armastas oma tööd, oma elukutse altarile tõi ta kogu oma energia, oskused ja teadmised. Lugu andeka inimese haprusest ja haavatavusest, talendi ekspluateerimisest, meediamasina kõikvõimsusest ja ükskõiksusest.

Vana elukogenud mees ehitab lindudele pesakaste, luues ja hoides sellega enda ümber elu. Filmi tegelasteks on tema talu ümbruses elavad kõige argisemad linnud - vares, harakas, linavästrik, hall-kärbsenäpp, põldvarblane, talvike, aga ka valge-toonekurg, väänkael, valgeselg-kirjurähn. Jutustades lindudest kui oma headest tuttavatest ja kaaslastest, mõtiskleb ta elu üle. Ikka ootab ta uut kevadet, “mil kõik su ümber rõkkab linnulaulust ja elust. Siis tunnen ka enda elust rõõmu ja tänan Loojat selle õnne eest”. Vana mehe kaadritaguseid monolooge loeb Endel Padrik.