Otsingutulemused

Tehke lahti turvavöö, seadke kiiruseks 25 km/h, hoidke auto uksed lahti ja meie sõit võib alata! Me kihutama mööda jääteed, mis on justkui peegeldus tänapäeva maailmast. See on mõranenud, ohtlik, käänuline, ettearvamatu. Selle tee nähtavus on madal. Ometi on see ainus tee, mis meil on. Dokumentaalfilmi tegevus toimub Eesti põhja- ja läänerannikul, kus talvine jääteede kasutamine on Eesti sajanditevanune traditsioon, mille kohaselt avatakse jäätee igal aastal autodele ja jalakäijatele. Jäätee on aga nagu kummitustee – keegi ei tea, millal ja kuhu see täpselt tekib. See sõltub talvest. See sõltub jää paksusest. See sõltub inimeste võimalustest. Dokumentaalfilmi peategelane on jäätee valvur ...

Ema (Karin) ja tütar (Mari) seisavad silmitsi Mamma kaotusega. Karinile on Mamma ema, aga Marile vanaema. Mõlemad elavad Mamma lahkumisvalu väga erinevalt teineteise peal välja, ent tingimusteta armastuses on kõik lubatud. Ema ja tütre läheduse ja teineteise mõistmise otsingute taustal on arhiivikaadrid Mammast, mis näitavad tema rahumeelset elutervet argielu. Film on naiselikust absurdist pakatav eluliselt nukker hommaaž Mammale.

Viiendat kümnendit kõndiv Tõnu Kõrvits on helilooja, kes end kergesti ei ava. Kuigi ta on üks mängitumaid Eesti heliloojaid, eelistab Tõnu inimesena jääda alati pigem varju. Tema isikut ja muusikat kannab saladus, millest osasaamine on mõeldud neile, kes vaatavad sõnade taha, unustavad end kuulama ning lasevad Tõnu loodud helidel end kaasa viia müstilisele ja poeetilisele teekonnale, mille lõppedes on kõigis midagi muutunud. Film on oma nime saanud Tõnu samanimelisest kooritsüklist, mille aluseks on Emily Brontë pea gootilikult tume poeesia, mis kannab endas õrnu looduskujunditesse tõlgitud hingeseisundeid. Tõnu lummavalt jõulised "Lageda laulud", mis on olnud Amazoni edetabelis enimmüüdud klassikaplaat, on ühtlasi ...

Ei eksisteeri ebaolulisi sündmusi ega inimesi. Juba 500 aastat jälgib Seja küla tamm - üks Lätimaa põlistammedest.

Kohtumised 1930. aastatel esiletõusnud Arbujate rühma kuulunud, Lundis elava Bernard Kangroga. Film püüab lahti mõtestada Kangro isiksust ja luulemaailma ning selle peamist mõtet - maailm on minu kujutlus. Joonatani osas Elmo Nüganen, Mirjami osas Anu Lamp ja Ragne Ploom.

Groteskne mõistulugu väikesest mehikesest, keda hirm kõige uue ja tundmatu ees takistab elamast. Isegi unistus ja igatsus olla nagu teised ei suuda läbi murda meest ümbritsevast maniakaalsete kahtlustuste müürist. Kohanemata välise maailmaga, loob ta endale kujuteldava.

Peeter Mudist on kunstnik, kes ei maali seda, mida näeb, vaid seda, mida mõtleb. Tema jaoks on tähtis vaid sõnum, valguse otsimine. Tal on, mida öelda, ja ta kannab selle puhtfüüsiliselt iseendast andes lõuendile, ignoreerides oma rasket haigust. Film hõlmab ajavahemikku kevadest sügiseni 1990. Režissöör Liina Kulles.

Eesti järvede imeline veealune maailm. Pilt Endel Grensmann, muusika René Eespere.

Dirigent Peeter Lilje ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esitusel Lepo Sumera II sümfoonia ja Heino Elleri "Kodumaine viis". Muusikalises portrees põimuvad ka katkendid D. Šostakovitši V sümfooniast, H. Elleri "Koidust", L. Sumera I sümfooniast.

Trio koosseisus Tiit Paulus, Helmut Aniko ja Toivo Unt esitab T. Pauluse "Selle suve laulu" ja S. Rollinsi "Oleo".