Otsingutulemused

Tänapäeva Eesti üks tunnustatuimast ja andekamaist kirjanikest, Viivi Luik, on alati valutanud südant oma maa ning rahva saatuse pärast. Erilise tunnustuse tõi talle põlvkonnaromaan "Seitsmes rahukevad". Poetessina hoiab ta oma luule kaudu imet, lihtsat ja inimlikku. Olgu see siis lilla hüatsint kivilinna määrdunud aknaruudus, taevaste tuul puhumas laiali eluvaevade tusapilvi või maa ja isamaa kestmise tume talvejää. Viivi Luik on terve põlvkonna ajalaulikuna luulekeelde ümber sulatanud ränkade aegade hingevalu, masenduse ja lootuse. Hetki aja liikumisest mõtestavad Viivi Luik ja Jaan Kaplinski.

Metsas püüab päkapikk peopesale langeva lumehelbekese. Ta viib teate jõuluvanale: aeg on talveunest ärgata ja tegutsema hakata. Päkapikud pakivad usinasti jõulukomme, varsti võib jõulumees nad teele saata. Väiksed mehikesed toimetavad öösiti laste kodudes, poetavad sussi sisse maiust ja uurivad, kellele peaks jõulumees vitsa kaasa võtma. Ka päeval uudistavad päkapikud salaja kodudes ringi. Jõuluvana kontoris sorteeritakse laste kirju, küpsetatakse piparkooke ja pakitakse kingitusi. Lõpuks saadetakse jõulumees kingikottidega teele. Filmis ühitatakse nukumaailm ning natuurivõtted jõulumehe (Hendrik Toompere sen) ja lastega.

Aiapidaja ei puhka ka siis, kui maa on valge ja akendel jäälilled. Nüüd on aega aianduskooperatiivi koosolekutel-loengutel istuda ning uueks hooajaks töövahendeid soetada. Ja muidugi on vaja ikka ja jälle oma aianduskrunti kontrollimas käia. On ju talv aednikule nagu looduselegi ainult üks suur ettevalmistus kevadeks. Jätk telefilmidele "Aedniku kevad", "Aedniku suvi" ja "Aedniku sügis".

Sügisene Kõrvemaa ja kaadritagused A.H. Tammsaare mõtted.