Otsingutulemused

Metsavendade aastakümnete pikkune meeleheitlik vastupanu ei andnud loodetud tulemusi. Nad ei suutnud vabastada Eestit võõrvõimu ikkest ega hoida ennast ja omakseid. Siiski tõestasid nad järgnevale sugupõlvele, et iseseisev Eesti oli midagi, mille eest tasus võidelda ja surra. 13 endist metsavenda, meest ja naist, meenutavad oma metsavennalugu, räägivad mälestuskilde metsa minemise ajenditest, julgeoleku haarangutest, sissisõja taktikast, reetmistest, vangilangemisest, ülekuulamistest jpm. Sõna saavad Ilmar ja Ilse Kivisild, Olav Sööt, August Hatto, Henno Ernits, Oskar Roosi, Aleksander Õismaa, Vilhelmine Lääts, Viktor Paljula, Aksel Viisut, Hilja Sarapuu, Alfred Käärmann ja Aksel Mõttus.

Alfred Käärmanni noorusaastad ja parim meheiga kulusid sõjas, metsas ja Uurali vangilaagris. Nagu tuhandetel tema saatusekaaslastel, kellest nüüdseks on ellu jäänud vaid vähesed. 18-aastase koolipoisina pidi Alfred Käärmann Valgas otsustama, kellega ja kuhu edasi minna. Tema valis Omakaitse ning tegi kaasa lahingud Narva ja Tartu all. Kolm aastat hiljem sakslaste taandudes läks ta metsa. Seal elas mees koos kaaslasega ja ka üksi maa-alustes punkrites kokku seitse aastat. 30-aastaselt langes ta reetmise läbi julgeolekumeeste kätte ja 8. jaanuaril 1953 määrati talle 25+5 aastat. 15 aastat hiljem tuli ta lõpuks tagasi kodumaale. Ring oli täis saanud.