Otsingutulemused

Lapšelapsed tulevad suveks maale Vanamehele külla. Idüllilisest suvepuhkusest vanaiša juures on asi kaugel, sest Vanamees ruunab karmi maa tööga nii lapsi, kui ka oma lüpsilehma. Jõmpšikad ei mõista maaelu kombeid ja põhjustavad hinnatud lehma põgenemise. Nüüd on Vanamehel ja lastel aega 24 tundi, et leida lehm üles enne, kui lüpsmata udar plahvatab ja piimatuumakatastroofi põhjustab. Vanamees ja lapšed alustavad armutut võidujooksu ajaga, sest udar tuleb kahjutuks teha enne, kui saladuslik Piimavana lehma taevasele heinamaale läkitab. Sellel teekonnal jõuavad meie kangelašed silmitsi seista veel maaelu põlgavate hipsteritega, metsakollidega, meeleheitel saekaatrimeestega ja kõhukinnisuse käes vaevleva õgardist karuga.

Päikeselise loomuga Tiia on teinud lepingu SOS lastekülaga, et olla professionaalne palgaline ema. Tema hoole all on kuus last. Tiial pole lapsi, ta on alati unistanud paljulapselisest perest. Tiia SOS lasteküla perest on noortekodusse lahkumas vanim kasvandik, et alustada iseseisvat elu. Perre võetakse uus laps, 8-aastane Saaremaa tüdruk, kelle ema on surnud ja töötu isa otsustanud tütrest loobuda.

Igal aastal lõpetab Eestis oma elu enesetapuga ligikaudu sama palju inimesi, kui hukkus traagilises Estonia laevaõnnetuses – 600 inimest. Miks on see nii? Miks näitab kurb statistika Eestit ühel juhtival kohal enesetappude edetabelis? Kas on selle põhjuseks ühiskonna ülikiirete muutustega kaasaskäiv turvatunde kadumine mitme ühiskonnakihi jaoks, või üle poole aasta kestev põhjamaine hämarus – depressiivne kaamos ja sügavalt introvertne traditsioon? Nendele küsimustele otsitakse vastust suitsiidi üritanud inimeste elulugudest.

Filmi teema on võetud elust enesest ja peategelased vanemliku hoolitsuseta ja hüljatud lapsed, algul miilitsa lastetoas, siis lastekodus, internaatkoolis või halvemal juhul juba noortekoloonias. Erinevas vanuses lapsed räägivad oma raskest elust. Intervjuud lastega on ehedad ja siirad.