Otsingutulemused

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.

1970.–1980. aastad eesti skulptuuris kujunesid valdavalt pronksiläikeliseks. Väärismaterjalist valmis arvukalt avalikke skulptuure ja vabaloomingut, mis neil "suletud" aastakümnetel liikus kindlameelselt modernismi jälgedes. Enamik Tallinna Kunstihoones 2001. aastal toimunud näituse “Pronksiaeg” eksponaate on muuseumihoonete puudumisel aastakümneid olnud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi hoidlates, noorem eesti kunstiavalikkus tunneb neid vaid reprodena. 25 skulptori taieseid ja kunstnikuisiksusi portreteerinud "Pronksiaeg" on omamoodi kataloog-film tollaste kujurite loomingulistest põhimõtetest.