Otsingutulemused

Aastal 2007 ütleb kunstnik Jaan Toomik, et talle edu toonud ideed ei köida teda enam. Ta tahab teha midagi uut – pikka mängufilmi. Veel ei ole sellel konkreetset vormi, ja kuni see kuju võtab, teeb ta etüüde. Ta filmib, maalib, analüüsib, kuid see kõik on otsekui kaja minevikust. Tulevik on varjul tema siseilmas, kuhu ta teisi ei lase. Kunst sünnib üksindusest, on tema tõdemus.

1970.–1980. aastad eesti skulptuuris kujunesid valdavalt pronksiläikeliseks. Väärismaterjalist valmis arvukalt avalikke skulptuure ja vabaloomingut, mis neil "suletud" aastakümnetel liikus kindlameelselt modernismi jälgedes. Enamik Tallinna Kunstihoones 2001. aastal toimunud näituse “Pronksiaeg” eksponaate on muuseumihoonete puudumisel aastakümneid olnud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi hoidlates, noorem eesti kunstiavalikkus tunneb neid vaid reprodena. 25 skulptori taieseid ja kunstnikuisiksusi portreteerinud "Pronksiaeg" on omamoodi kataloog-film tollaste kujurite loomingulistest põhimõtetest.

Peeter Mudist on kunstnik, kes ei maali seda, mida näeb, vaid seda, mida mõtleb. Tema jaoks on tähtis vaid sõnum, valguse otsimine. Tal on, mida öelda, ja ta kannab selle puhtfüüsiliselt iseendast andes lõuendile, ignoreerides oma rasket haigust. Film hõlmab ajavahemikku kevadest sügiseni 1990. Režissöör Liina Kulles.