Otsingutulemused

Kersti Uibo on kinni püüdnud igapäevaelu lihtsa ilu ja voogamise mungakloostris, mis seisab mäel Serbia küla Velika Hoča kohal Kosovos. Režissöör palub vaatajail kõrvale jätta igasugune soov kuulata "lugu" ja selle asemel vaikselt vaadelda. Filmi rahulikkus loob poeetilise ruumi, milles kujutlusvõime saab vabalt liikuda, mediteerides ja peegeldades. Musta riietatud mungad ja kloostriülem Isa Miron elavad oma argitoimetusi tehes ühes rütmis ümbritseva loodusega. Pühakojas kõlavad palved ja laul taastavad harmoonia kõige loodu vahel. Kaamera on liikumatu, maastikud rulluvad lahti, aastaajad vahelduvad ja sõnad annavad ruumi vaikusele.

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.

Kui uneaeg on kätte jõudnud, ilmuvad ei tea kust liivale Une Mati jalajäljed. Unemeister külvab uneliiva koostöös Padja Katidega nii põrsale, härrasmeestele mustas, jänesele jahti pidavale jahimehele ja ingel Tõnule. Padja Katid sokutavad kõigile kukkumise alla unepadjad, et unnelangemine oleks pehmem ja ohutum ning unenäod vatisemad. Une Mati imbub lõpuks ukse alt sisse ka unetu lapse juurde.

Veidrad tegelased ja kummaline atmosfäär loovad hämara tausta sündmustele, mis leiavad aset ühes kõrvalises raviasutuses, kuhu Helen sõidab tuvastama ootamatult surnud ema, keda ta pole näinud kakskümmend aastat. Õõvastavas keskkonnas avastab noor naine võimuka dr. Schulze patsientide hulgast oma venna, kelle olemasolu meenub talle vaid häirivaist lapsepõlveunenägudest. Teadmatusest ja minevikust tulenev hirm teeb naisest kerge saagi peaarstile, kes rakendab tema peal oma kummalisi ravimeetodeid. Helenil tuleb teha valik, kas põgeneda tagasi linna või päästa vend ja leida vastus enda minevikule. Aga hirm jääb.

Olev ühtsus näib ebaühtsena vaatepunkti multiplitseerides.

Seisundipsühholoogial rajanev lakooniline joonisfilm, mis avab surutud, hullumeelsusega piirneva hingelise seisundi ja tee selleni. Film viib mõttele võimalikust vanadusküpsusest ja vabanemisest teispoolsuses. Liikumine siinpoolsusest kosmilise ruumi avaruse tunnetamiseni viitab indiviidi, aga ka ühiskonna võimalikule arenguteele.

Animameistri Rein Raamatu viimane režissööritöö joonisfilmis, mille ta on pühendanud Belgia kunstniku Frans Masereeli (1889-1972) mälestusele. Väikelinnade inimsõbralik linnaruum asendub suurtööstuslikult vaenuliku keskkonnaga. Lihtne elu oma siiruse ja armastusega asendub hullutavate meeleliste naudingutega. Inimesed jäävad oma lootusetus ahastuses üksi, konveierilt tulevad mustad kastid on vallutanud linna.

Filmiminiatuur maailmas valitsevast ebavõrdsusest, kalestumisest ja ükskõiksusest võõra mure ees. Hävinev vana maailm mureneb, pudeneb ning selle taga on uus pealiskaudne, dünaamiline ja meile teadmatu maailm.

Lugu kahest katkisest mänguasjast – nukust ja hanest, kes nääriööl lahkuvad kauplusest ning alustavad teekonda nende juurde, kellele nad määratud on – lasteni. Loo raamiks on perekond, kes alguses loobub mänguasjade ostmisest, kuid hiljem rändavad samad mänguasjad läbi talveöö ise nende juurde. Nukkude teekond lôpeb tavatu püändiga – imega, mis hästi sobib nääriöösse.