Otsingutulemused

Dora Gordine’i peeti oma hiilgeaeadel üheks andekaimaks skulptoriks maailmas. Sündinud Libaus, kasvanud, õppinud ja kujuriks saanud Tallinnas, staariks kerkinud Pariisis ja Kagu-Aasias, jäi Gordine lõpuks pidama Londonisse, kus ta end kunstimaailma absoluutsesse tippu töötas. Abielu kaudu krahvi pojaga õnnestus Gordine’il tungida ka briti aristokraatia ladvikusse. Tema tähelend tipnes 1963. aastal, mil ühe ta kuju avas kuninganna Elizabeth II isiklikult. Film võtab ülesandeks avastada ja käsitleda olulisemaid episoode tema elus, küsides pidevalt: kes ikkagi oli Dora Gordine?

Tuntud eesti skulptor Tauno Kangro idee valmistada skulptuur rahvuseepose kangelasest Kalevipojast pärineb juba aastast 1997. Hiidsuure skulptuuri kavatses Kangro esialgu erakapitali toel, hiljem juba linna kulul püstitada Tallinna lahte. Suurprojektil on nii mõjukaid poolehoidjaid kui ka vastaseid. Aastal 2007 võidab Kangro linnavalitsuse korraldatud Kalevipoja monumentaalskulptuuri ideekonkursi. Suurejoonelise idee teostamiseks oleks tee justkui sillutatud, ent võimumängud on salakavalad. Film dokumenteerib järgneva kolme aasta jooksul skulptuuriga seotud tähtsamaid sündmusi ja persoone, skulptori igapäevast tööd ja pingutusi oma unistuse teostamisel.

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.

1970.–1980. aastad eesti skulptuuris kujunesid valdavalt pronksiläikeliseks. Väärismaterjalist valmis arvukalt avalikke skulptuure ja vabaloomingut, mis neil "suletud" aastakümnetel liikus kindlameelselt modernismi jälgedes. Enamik Tallinna Kunstihoones 2001. aastal toimunud näituse “Pronksiaeg” eksponaate on muuseumihoonete puudumisel aastakümneid olnud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu kunstimuuseumi hoidlates, noorem eesti kunstiavalikkus tunneb neid vaid reprodena. 25 skulptori taieseid ja kunstnikuisiksusi portreteerinud "Pronksiaeg" on omamoodi kataloog-film tollaste kujurite loomingulistest põhimõtetest.

Skulptor Mare Mikof valib Kaarma karjäärist oma tulevaste skulptuuride tarvis välja dolomiidirahne. Nii algab loomeprotsess. Kaamera jälgib skulptori esimest tutvumist kiviga, mis kasvab leebest käesilitusest üle ränkraskeks kirkatööks. Kõige huvitavamat osa loomeprotsessist, mil kuju hakkab juba oma ilmet võtma, filmitegijad ei näita. Küll näeb filmi lõpus Mare Mikofi valminud skulptuure.