Otsingutulemused

Dokumentaalfilm, mis jäädvustab Virve-Elfriide Kösteri, tuntud kui Kihnu Virve, Eesti Kihnu saare tähtsa rahvakunstniku ja muusiku matuseid. Läbi tema matuserituaalide tähistatakse filmis Virve elu ja pärandit, kui leinajad austavad tema soovi, et traditsioonilise piduliku ürituse asemel oleks olnud rõõmus hüvastijätt. Film pakub mõrumagusat austust armastatud tegelasele ja saare püsivale vaimule.

Portreefilm armastatud laulumemmest Virve Kösterist, lihtsast saarenaisest, kes loob laule merest ja armastusest ning mis juba looja eluajal muutuvad rahvalauludeks.

Väikesel Kihnu saarel elavale Järsumäe Virvele (Virve Elfriide Köster), on taeva poolt kingitud anne luua laule, mis kajastavad laulikut ümbritsevat elu. Et aga Kihnut ümbritseb meri, siis on ka Virve lauludel alati mere hõng juures. Virve laulab mere kuulaja südamesse. Eluraskusi kogenud eakas naine pärandab oma laululoomingu noorele neiule, kes neid laule omakorda edasi kannab ja õpetab väikestele lastele. Laulud jäävad kestma, isegi kui inimene kaob.

Film toob vaatajani kolmteist hällilaulu. Kõik võis ju olla hoopis teistmoodi, aga lauldi ikkagi. Hällilaulud pärandati põlvest põlve. Stsenaristid Vallo Kepp ja Ülo Tedre, režissöör Vallo Kepp.

Meie esivanematel oli kasutada "Igavene jõumasin" - tuuleveski. Film räägib tuulikute ja veskikivide saatusest, jutustab Eestimaa viimasest tuulikupidajast Vesja Vasselist ja tutvustab ainukest elukutselist, Eemu tuuliku möldrit Jüri Lingu. Oma veskikivide kollektsiooni näitab kunagine agronoom Heinrich Reimann Rakvere mailt.

See on film Juhan Peeglist, keeleteadlasest ja õppejõust, professorist ja kirjanikust, kunagisest sõjamehest. Kõigi nende tahkude taustal püütakse vaatajani tuua hämmastavalt lihtne ja tagasihoidlik inimloomus, kes üle kõige hindab kodusoojust ja sünnimaad. Filmi läbivaks teemaks on sõda, mis kujundas ka Juhan Peegli saatust. Sõjakoledused on teda ikka ja jälle sundinud mõtlema inimeseks olemise üle. Inimsus - see ongi ehk märksõna Juhah Peegli elu ja töö mõtestamiseks.

Film jaguneb mõtteliselt kolme ossa. Esimene peatükk on pühendatud iidsetele mälukandjatele, nagu Karjala kaljujoonised, Kalevala-värss, hantide karupeied. Ringkäik minevikus on põimitud müütilise muinasajalooga, kuid tõmbab paralleele tänapäevaga. Teises osas jutustab Lennart Meri soome rahvaluulekoguja Elias Lönnroti külaskäigust Eestisse ja tema kohtumistest Eesti vaimuinimestega 1844. aastal. Huvi eesti keele vastu ja sõprus Faehlmanniga vihjab vastastikusele mõjule meeste töös “Kalevala” ja “Kalevipoja” koostamisel. Kolmandas osas taaselustatakse Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja dirigent Tõnu Kaljustega Veljo Tormise kooriteose „Raua needmine“ filmiettekandes muistne rauasulatus- ja sepistamisrituaal.

Eestlaste väljarändamisest ülemöödunud sajandi viimase veerandi lõpul Kaukaasiasse, eesti külade Salme ja Sulev kujunemisest ning sealsete asukate järeltulijaist. Filmis on jäädvustatud kohalikku loodust, olustikku ning inimesi, paikkonna kolhoosi 55. aastapäeva pidustused.

Rahvamuusika kui läte kaasaegses (džäss)muusikas. Erinevate kultuuritasandite ja elutunnetuste olemine ja lõikumine ühes ajas. Ühtlasi Lembit Saarsalu portree. Esineb Lembit Saarsalu ja tema kvartett koosseisus Paul Mägi, Tiit Paulus, Toivo Unt, Andrus Vaht, samuti Rein Rannap ja vadja rahvalaulik Dunja Trofimova. Režissöör Olav Neuland.

Ajavoolus kaob paratamatult palju väärtuslikku. Veljo Tormis ja Ellerheina kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel on üks neist, kes hoolitsevad rahvalaulude säilitamise eest, selle eest, et me saaksime osa kaugetel aegadel elanud inimeste rõõmudest ja muredest. Mõtiskletakse meie ja rahvalaulude suhetest, nende kandumisest tänapäeva - kus ja millest sündisid ning kuidas Tõnu Kaljuste ja Ellerheina kammerkoori käes said oma lõpliku kuju "Ingerimaa õhtud".