Otsingutulemused

Lugu sõltumatu nõukogude kunsti ja Lääne suhetest, ajast, mil kunst oli suurem ja tähtsam kui elu ise. Ka ajast, millesugust pole eesti kunstis enne olnud ja ilmselt enam ka ei tule. Ühel pool on sõltumatud nõukogude kunstnikud, kellel napib nii väljundit, kui ka materiaalseid võimalusi oma tööde realiseerimiseks. Teisel pool on ahvatlev lääs, mille (sõna otseses mõttes) saadikud tunnevad aktiivset huvi nõukogude underground'i kunstituru vastu. Oma teoste müük läände on komplitseeritud äri sest kahe teineteisest huvitatud leeri vahel seisab omakorda kõikvõimas KGB. Ometigi õnnestub peamiselt eesti ja Moskva päritolu kunstnikel müüa ja lasta piiri taha viia hämmastav kogus kujutavat kunsti. ...

Viru hotell Tallinna südalinnas on midagi enamat kui maja, pigem ühe ajastu monument ja ikoon. Soome ehitusfirma Repo OY ehitas Nõukogude Eesti pealinna enneolematu kõrghoone, milles avas 1972. aastal uksed hotell Viru – välisturistidele kodune majutuspaik, eestlastele kättesaamatu välismaa sümbol. Hoone sisemus peidab endas legendaarseid lugusid nendest, kes seda maja ehitasid ja nendest, kes on seal viibinud. Viru hotelli fenomen, poliitiline tähtsus ja nõukogude elu märgiline tähendus avaneb dokumentaalkaadristes ja intervjuudes.

Film ei ole pelk meenutus saarte kunagistest hiigelaegadest, see jutustab ka saarte olevikust ja tulevikust. Viimsi saared olid endistel aegadel Tallinna kaitsemüür, mitte kauni loodusega puhkepaik või looduspark. Tänapäeval Viimsi saarestik Tallinnale enam sõjalist kaitset ei paku, küll aga pealinnas tööl käivatele inimestele rahulikku elu- ja pelgupikka. Saarel on tänaseks oma selge roll, näiteks Tõnu Kaljuste Nargen Festivali näol Naissaarel, kuid see roll võiks olla suurem ja mitmekesisem. Filmis on rohkelt kasutatud ajaloolisi filmikaadreid, fotosid ja dokumente.

Tihtipeale elavad inimesed hoopis teist elu kui südames sooviksid. Harku valla järelevalveinspektor Andrus Purje näeb väliselt ehk rohkemgi kurikael välja, kui tema valvataval maa-alal seadust rikkuvad kodanikud. Kui vaja, läheb ta üksi pätikamba vastu ja väänab neil kõigil mõne minutiga käed selja taha. Eraelus saab inspektorist aga romantilise hingega muusik, kes nagu ehtne kauboi oma raudja täku Antoniusega ringi ratsutab, peab oma altarimaaliks päikeseloojangut ja unistab kaasalöömisest mõnes tõsises bändis.

Eesti toll konfiskeerib igal aastal kümnete miljonite kroonide väärtuses kaupu. 2003. aastal valminud filmis uuritakse, kuidas salakaup avastatakse ja mida konfiskeeritud asjadega ette võetakse. Loo peategelaseks on Tallinna Tolliinspektuuri peaspetsialist Tõnu Pärk, kelle igapäevatööks on salakauba väljapeilimine ja selle edasise käekäigu määratlemine. Arstiteaduskonna lõpetanud tolliametnik võtab filmitegijad sappa ja teeb tutvustava ringkäigu tollitöötajate igapäevaellu, kuhu kuulub salakauba avastamine, selle ladustamine ja hävitamine.

Valget Teed mööda liigub raha ja surm, sel teel kulgevad narkootikumid Kesk-Aasiast Euroopasse. Film kirjeldab ja näitab, kuidas toimib Afganistanist alguse saav Valge Tee, liikudes Kesk-Aasias, Venemaal, Eestis ja Soomes. Filmitud on piiriületuskohti, raudteejaamu, lennujaamu, sadamaid, erinevate riikide tolliametnike tööd. Sel teel kohtab seadusandluse puudulikkust, eneseõigustamist ja teiste süüdistamist. Tegelikku ja tõhusat riikidevahelist koostööd ei ole ja Valge Tee toimib üha jõudsamalt, leides uusi ohvreid. Ohvrid on narkomaanid, narkomaanidest kurjategijate ohvrid ja leinavad vanemad, kelle lapsed on viinud Valge Tee.

Tarbekaupade puudus ja hiigeljärjekorrad kauplustes on Eesti NSV-s tavaelu osad. See, mis kaubandusvõrgus müügis ja inimeste tegelik soov, tihti ei kattu. Defitsiit on loonud pinnase äritsejatele, kelle tegutsemine aga on kriminaalne. Filmi autorid püüavad jõuda äritsemise ja spekulatsiooni algpõhjusteni ühiskonnas.

Kiriku ja riigi suhted Nõukogude riigis. Usuliikumistest, kes on ja kuidas tegutsevad baptistid. Inimestest, kes on sattunud seadusega pahuksisse. Filmitud Eesti linnades, kohtusaalis, kinnipidamiskohas ja tolliametis. Kommenteerib Uno Maasikas.

Propagandafilm konstrueerib ideoloogilist vaenlasekuju, kuigi portree piirjooned on ähmased ja harali: Tallinnat külastavad välisturistid, nimetud usutegelased siit ja sealtpoolt piiri ning Lääne ühiskonna allakäiku eksponeerivad foto- ja filmikaadrid. Filmitegijad resümeerivad: võitluses kommunistliku ideoloogiaga on USA luure tunnistanud efektiivseks võitlusvahendiks kiriku, mis aitab imbuda vaenlase territooriumile ja tagada baasi oma õõnestustegevuseks. Näidatakse Tallinnat külastavaid Soome turiste, kes toovad Nõukogude Eestisse usuteemalist kirjandust, enamasti piibleid.