Otsingutulemused

Noorele heliloojale Pärt Uusbergile on 2014. aasta eriline – viimased proovid ja kontsert Eesti Muusika Akadeemia lõputööga, autorikontserdiga “Õhtu ilu” ning tema teose “Muusika” esitamine laulupeol. Film jälgib, mis toimub autoriga sellel pöördelisel ajal, kui tema sisehelid väljuvad isiklikust ruumist välisesse – kõigi ruumi. Sissepoole vaatavas muusikalises rännakus seisab looja silmitsi oma elukutse ilu ja valuga.

USA California osariigi Piedmonti 39-liikmeline tunnustatud noortekoor koos dirigent Robert Gearyga saabub 2009. aasta üldlaulupeole Tallinnasse ETV tütarlastekoori dirigendi Aarne Saluveeri kutsel. Eestlasi ja laulupidu peegeldatakse California noortekoori, kahe dirigendi ja sõbra pilgu läbi. Kaadrid eesti ja ameerika noorte koorilauljate omavahelisest suhtlemisest ja laulupeost vahelduvad muusikute ja muusikaajaloolaste kommentaaridega, mis tutvustavad laulupidude ajalugu 1869. aastast tänapäevani. Hoolikalt valitud arhiivimaterjalid annavad filmile ajaloolise konteksti ja värvingu.

Kaheksasilbiline regilaul pärineb vanast soome-ugri maailmapildist, olles kasvulavaks eestlaste laialt tuntud laulukultuurile. Jõulises ja monotoonses helis peitub salapärane jõud, mis innustab otsima oma juuri ja leidma regilaulule uusi kasutusvorme. Praegusel, oluliste muutuste ajastul on paljud kaotamas oma identiteeti. Küsimus, kuidas end selles maailmas kehtestada, puudutab meid kõiki. Film pakub võimsaid pilte, mille kaudu saab nähtavaks eriline kudum Eesti looduse, inimese ja laulu vahel. Regilaulu olemuse üle arutlevad Veljo Tormis, Lauri Õunapuu, Meelika Hainsoo, Jaak Johanson, Jaan Kaplinski, Lea Tormis, Mikk Sarv, Urve Lippus, Jane Priks, Märt-Matis Lill jpt.

Kahekümne viie aasta kestel oli Lennart Meri elu ja looming tihedalt seotud Eesti filmindusega. Film kirjeldab tema soome-ugri rahvastest jutustavate antropoloogiliste dokumentaalfilmide “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989) ning “Šamaan” (1997) valmimislugu. Kasutatud on filmiekspeditsioonidel võetud fotosid, katkendeid raadio- ja telesaadetest Lennart Meri intervjuudega, tema enda videokaameraga salvestatud kaadreid, omal ajal filmidest välja jäetud lõike, kirjavahetust ja arhiividokumente. Kõnelevad Lennart Meri filmide kaasteelised, kolleegid ja sõbrad.

Argo Oki dokumentaalfilm vaatleb Eestit aastal 2008, püüab märgata detaile, mis on silmale nii tavapärased ja seetõttu märkamatud. Eesti Vabariigi riiklikel tähtpäevadel, lipupäevadel kõnetatakse kaasaegseid. Räägivad oma ajastu vaimu kandvad suurmehed, operaatori pilk jälgib ka tavalisi inimesi oma igapäevatoimingutes.

Dokumentaalkaadrid, fotod ja erinevaist arhiividest pärinevad salastatud toimikud aitavad taasluua sündmusi J. V. Jannseni eestvedmisel korraldatud I ülemaalisel laulupeol 1869. aastal, nõukogulikust ideoloogiast survestatud XII laulupeol 1947. aastal ja sajandipikkuse laulupeotraditsiooni tähistamiseks peetud XVII juubelilaulupeol ning sellest valminud Jüri Müüri dokumentaalfilmi sündi, selle toonast tsenseerimist ja taastamist ligi nelikümmend aastat hiljem.

Meenutatakse "Kevade" tegemist. Sõna võtavad lavastaja Arvo Kruusement, stsenarist ja kellamees Lible osatäitja Kaljo Kiisk, filmi toimetaja Silvia Kiik, operaator Harry Rehe, filmi muusika autor Veljo Tormis. Näitlejatest meenutavad Margus Lepa (Kiir), Tõnu Alveus (Lesta), Arno Liiver (Arno Tali), Riina Hein (Raja Teele), Ain Lutsepp (Tõnisson), Rein Aedma (Imelik), Heikki Koort (Peterson) ja Toomas Marrandi (saksapoiss) ning Priit Laast (Paunvere koolipoiss). Noorte näitlejatega olid seotud ka Palamuse kooli internaadikasvataja Vaike Soodla ja kooli õppealajuhataja Evi Lestal, kandleõpet meenutab Els Roode. Veel on meenutajate hulgas "Kevade" kostüümikunstnik Krista Kajandu, Eesti NSV Kinokomitee peatoimetaja Rafail Beltšikov ning filmikriitik Jaan Ruus.

Rahvamuusika on selle filmi suur ühendaja, keskmes helilooja Veljo Tormis. Lauljad ja näitlejad valmistuvad lavale tooma Veljo Tormise „Eesti ballaade”. Dirigent Tõnu Kaljuste teeb muusikutega proove, jaapani koreograaf Aki Suzuki juhendab lavalist liikumist, lavastaja Peeter Jalakas aga püüab lahti sõnastada regilaulus peituvat väge. Vanad külalaulikuid leelutavad vanu laule. Regilaulu ja akadeemilise muusika ühendaja Veljo Tormis ise aga istub oma maakodus laua taga, selg vastu klaverit, räägib muusikast ja ilmast ning naudib vaikust. Meister ei kirjuta enam muusikat, aga meister on mõtetega muusikas.

Eesti suurim sümfoonik, helilooja Eduard Tubin (1905-1982) emigreerus sügisel 1944 Rootsi. Kodumaal tunnustatud helilooja on äkki tundmatu helilooja, kes kirjutab sunnitud vaikelus muusikat ja muutub isemoodi sümboliks oma väikesele rahvale. Ta on üksi iseenda ja oma loominguga. Uus kodumaa Rootsi ei tunne tema loomingu vastu huvi. Väliseestlased ei suuda heliloojale andestada külaskäike Nõukogude Eestisse, kus kõlab tema looming, ka paguluses valminud sümfooniad, ooperid. Traagika kõige kaotatu üle valab Tubin oma sümfooniatesse. Äng ja igatsus on igas helis, värvis ja ajahetkes. Sõna saavad helilooja kaasaaegsed: Neeme Järvi, Käbi Laretei, Veljo Tormis, Asta Lepik, poeg Eino Tubin. Meenutused, ajastu hõngu edasi andvad ...

Andres Söödi reportaažfilm jäädvustab olulisemaid sündmusi Eesti iseseisvumisvõitluses 1990. aastal, samuti mõningaid iseloomulikke episoode eestimaalaste olmeelust, mis koos peaks andma teatava koondpildi Eestimaast sel aastal. Film on omamoodi järg autori varasemale aastakroonikale "Draakoni aasta" (1988).