Otsingutulemused

1988. aasta oli Eestimaa elus erandlik. Üllatusena kõigile lubati kasutada rahvuslippu ja -sümboolikat, vabariigi partei- ja valitsusjuhtidele avaldati umbusaldust, tekkis Rahvarinne ja roheliste liikumine, aga ka Interrinne. Muinsuskaitse selts taastas Vabadussõja monumente, avalikustati eestlaste hävitamine Stalini poolt ja ... kujutage ette – vabariigi saadikud Moskvas astusid välja keskvõimu vastu. Eestimaal toimuv äratab rahvusvahelistki tähelepanu. Kas see kõik on võimalik totalitaarses riigis? Dokumentaalkroonika jutustab usutavalt selle aasta sündmustest Eestis, eluolu muutustest ning rahva ärkamisest pärast 48-aastast varjusurma.

Kaksteist aastat pärast filmi “Kihnu naine” (1973), teeb Mark Soosaar filmi, mille keskmes on meessoost saare elanikud. Kihnlaste käest on võetud õigus oma elu korraldamisele, tähtsad otsused tehakse mandril, kidub kohalik kultuur ja süvenevad sotsiaalsed probleemid. Mehed võtavad viina, joovad ennast surnuks ja saavad merel hukka. Kaamera fikseerib armutult olukordi, kuhu kontvõõrast kaameraga naljalt tunnistajaks ei kutsuta. Kaadrisse on püütud ehedad inimesed, lood, mida Soosaar jutustab, on värvikad ja sageli kurvad. Autor küsib, kas kihnu kultuuril on lootust ellu jääda?