Otsingutulemused

Eesti filmigrupp sõitis kodust 5000 km kaugusele Burjaatiasse Baikali järve taha. Filmimise asemel tuli aga istuda hostelis ja üksteisele silma jõllitada, sest veoauto tehnika, kostüümide ja rekvisiitidega ei saabunud ega saabunud. Kuni kohalikud soovitasid produtsendil külastada šamaani…

Alexander Theodor von Middendorff (1815 – 1894), baltisaksa ja eesti päritolu Venemaa teadlane, korraldas pärast osalemist mitmes uurimisretkes 1842 - 1845 aastail teadusekspeditsiooni Euraasia põhjatippu Taimõri poolsaarele. Poolteist sajandit hiljem võttis grupp Eesti teadlasi ette sama teekonna oma kuulsa kaasmaalase jälgedes. Lisaks kargele arktilisele tundrale, mis üllatab tuhandete lindude ja metsikute põhjapõtradega, kohtuti pärismaalastega, kelle esiisade abiga Middendorff jõudis Põhja-Jäämereni.

Nganassaanid on samojeedi rahvas Euraasia põhjapoolseimas piirkonnas Taimõri poolsaarel Krasnojarski krai Taimõri rajoonis. Nad räägivad uurali keelkonna põhja-samojeedi alamrühma kuuluvat keelt, nende kaugemad keelesugulased on soomlased, eestlased ja ungarlased. Keelemälu ulatub 10 000 aasta taha minevikku. Šamaan Demnime loitsimist ja lovesse langemist filmiti 16. juulil 1977 sünk­roonselt ligi kolmveerand tundi, "Linnutee tuultesse" läks sellest ainult väike osa. Demnime laulud on lindilt tõlkinud S. Turdagina ja A. Mihkels ning täiendavad oluliselt meie tead­misi selle väikese hõimu peadpööritavast luulelennust. Nganassaani šamaan Demnime, Dühode poeg Namtuso sugukonnast (1913-1980) oli toona 64-aastane. Film Demnime loitsimisrituaalist valmis 20 aastat hiljem.

Filmimatk Siberisse, Burjaat-Mongooliasse. Tsaariaegsest vaimselt ja majanduslikult rikkast impeeriumi ääremaast on tänaseks saanud üleindustrialiseeritud, hambuni sõjaväestatud ja ökoloogiliselt laastatud regioon. Rahvuslikud tootmisharud on välja surnud, tüüpplaneerimine hävitanud omanäolise külakultuuri. Mongolipärase tähestiku asendamine kirillitsaga on burjaadid ilma jätnud rahvuslikust kultuuripärandist. Emakeelne kooliharidus on välja suretatud. Kõige kiuste on Burjaatias tõusmas uus laine rahvusliku ja igipõlise kaitseks ja taastamiseks.

Kalju Saaberi jutustuse alusel valminud kaheosalise filmi sündmustik algab 1940. aasta suvel ja lõpeb 1980. aastate keskel nähtuna ühe naise silmade läbi. Maria Marmor oli 1940. aastal nooruke aktivist ja hilisem parteitöötaja, nüüd elab aga trööstitus vanadekodus. Peategelane on oma võitlemised võidelnud ja läheb vastu elu viimasele vaatusele. Maria Marmori meenutused elustuvad mõtterännakuteks minevikku, mis põimuvad olevikusündmustega. Elustub Maria noorus ja armumine sepp Priidikusse, kes jääb tema elu armastuseks, kuigi karm saatus neid lahutas. Naine, kes võitles oma ideaalide nimel ja kaotas isiklikus elus peaaegu kõik, meenutab aegu, mil ta oli noor ja õnnelik, mil kõik oli veel ees.

Kalju Saaberi jutustuse alusel valminud kaheosalise filmi sündmustik algab 1940. aasta suvel ja lõpeb 1980. aastate keskel nähtuna ühe naise silmade läbi. Maria Marmor oli 1940. aastal nooruke aktivist ja hilisem parteitöötaja, nüüd elab aga trööstitus vanadekodus. Peategelane on oma võitlemised võidelnud ja läheb vastu elu viimasele vaatusele. Maria Marmori meenutused elustuvad mõtterännakuteks minevikku, mis põimuvad olevikusündmustega. Elustub Maria noorus ja armumine sepp Priidikusse, kes jääb tema elu armastuseks, kuigi kuri saatus neid lahutas. Naine, kes võitles oma ideaalide nimel ja kaotas isiklikus elus peaaegu kõik, meenutab nüüd aegu, mil ta oli noor ja õnnelik, mil kõik oli veel ees.

Soomeugri ja samojeedi rahvaste ühisjuuri ning rännuteid otsivas-avastavas dokumentaalfilmis püütakse tungida Uurali keelkonna läteteni, jälgida soome-ugri ja samojeedi hõimude etnograafiat, folkloori ja igapäevaelu, taastada nende tuhandeaastaseid rännuteid oletatavast algkodust Siberist Läänemere ja Doonau äärde. Kamassi, neenetsi, handi, komi, mari ja karjala keele kõnelejaid on jäädvustatud nende igapäevases elukeskkonnas 1969-1970. aastail Neenetsimaal, Handi-Mansimaal, Usbekistanis, Komis, Marimaal, Karjalas ja Eestis. Filmi koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas.