Otsingutulemused

Erinevalt filmiloo aluseks olevast slaavi muinasjutust “Naeris”, mis jutustab lugu talupoja vaatenurgast, saab filmis jälgida sündmuste kulgu läbi maaaluse pilgu ehk - mis siis maa all toimus samal ajal kui maa peal köögiviljakasvatusega tegeleti. Ka omandist, ühtehoidmisest ja reetmisest.

2016. aasta maist kuni septembrini toimusid Piirissaarel mitmed tulekahjud, mis hävitasid palju hooneid ja vanausuliste kõige olulisema ehitise - palvela, põhjustades inimeste seas ebakindlust ja erimeelsusi. 84-aastane Praskovja oli palvela koori laulja ja kogukonna võtmeisik. Ka tema maja põles Piirissaare põlengutes maha. Nüüd elab ta oma vanas suvekodus ning püüab uuesti jalule tõusta. Dokumentaalfilm näitab läbi Praskovja silmade, mismoodi Piirissaare vanausuliste kogukond järjekordse mõõnaga toime tuleb.

Nikolai Kormašov teeb ettevalmistusi Nikolai kiriku vanaaegse altari ikooni restaureerimiseks, milleta kunstnik ei kujutaks oma elu ette. Ta kirjeldab ikoonide restaureerimise protsessi ja koos noorema poja Orestiga võetakse ette järjekordse ikooni taastamise keeruline tee. Kormašov, elukutselt puusepp ja plekssepp, on restaureerimiskoolkonna looja Eestis ja suurepärane kunstnik, tagasihoidlikult peab ta maalimist vaid oma harrastuseks. Ikoonidesse ja nende taastamisse suhtub Kormašov aukaurtuse ja lugupidamisega ning leiab, et kunstnik on kohustatud tegema head. Headus – see on harmoonia.

Enam kui 300 aastat tagasi viidi Venemaal läbi kirikureform, millele vastuhakkajaid on sajandite jooksul taga kiusatud. Ennast vanausulisteks nimetavad inimesed päästsid end huku ja vägivalla eest pagedes riigi äärealadele. Osa neist sattus Peipsi läänekaldale. Eestlaste kõrval on nad talunud kõike, mis meie maale osaks on saanud, nad on endiselt säilitanud usu, omanäolise kultuuri ja elulaadi. Kolm sajandit on nad valmis olnud saabuvaks maailmalõpuks. Iga päev on elatud nii, nagu järgmist ei pruugiks saabuda.

Soome režissööri Reijo Nikkilä nägemus Eesti venelaste elust ja nende kohanemisest Eesti ühiskonnas.

Jüri Sillart on loonud Grigori Kromanovi (1926 - 1984) lähedaste, kursusekaaslaste, sõprade ja kolleegide, vastaste ja kaasvõitlejate intervjuudest ning filmikatkenditest vastuolulise ja pidevalt oma kohta otsiva filmi- ja teatrilavastaja loomingulise ja psühholoogilise portree. Meenutustest joonistub pilt andekast, inimlikust, hellast, ausast, püsimatust ja kompromissitust inimesest, kui kahe kultuuri vahele jäänud vangist, kelle süda kuulub ometi ainult ühele neist.

Film inimestest, kes elavad meie, eestlaste, kõrval. Osa neist on sattunud Eestimaale vaid mõned aastad tagasi, teiste esivanemad on elanud siin mitmeid inimpõlvi. Eesti on saanud nende kodumaaks. Mida venelased – intelligendid ja töölised, vanad ja noored, ateistid ja usklikud 1990ndate alguses Eesti elust tegelikult arvavad? Oma mõtteid siinsest elust ja suhetest põlisrahvusega jagavad Peipsiääre vene vanausulised, erumereväelane Anatoli Filippov, sanitaararst Juri Zabalevitš, kunstnik Igor Balašov, restauraator Juri Kostin, sotsioloog Dimitri Mihhailov jpt.

Filmimatk Siberisse, Burjaat-Mongooliasse. Tsaariaegsest vaimselt ja majanduslikult rikkast impeeriumi ääremaast on tänaseks saanud üleindustrialiseeritud, hambuni sõjaväestatud ja ökoloogiliselt laastatud regioon. Rahvuslikud tootmisharud on välja surnud, tüüpplaneerimine hävitanud omanäolise külakultuuri. Mongolipärase tähestiku asendamine kirillitsaga on burjaadid ilma jätnud rahvuslikust kultuuripärandist. Emakeelne kooliharidus on välja suretatud. Kõige kiuste on Burjaatias tõusmas uus laine rahvusliku ja igipõlise kaitseks ja taastamiseks.

Ligi viiskümmend aastat Piirissaarel elanud kohaliku velskri Georgi Pankruhhini minavormis jutustus saarest ja saarlastest. Georgi meenutab endisi aegu, kui elanikke oli ligi kümme korda rohkem, kui oli veel lapsi ja ka kool nende tarvis saarel olemas. Võrdluseks hetkeolukord nüüd, 1987. aastal, mil elanikeks on vaid pensioniealised memmed-taadid, kes oma põhitegevusala, sibulakasvatusega siiani edukalt toimetavad.

Lühike vaatefilm Peipsi järvest ja lähikonna ümbrusest, jõgedest ja asulatest. Andres Söödi tundlik kaamerasilm on jäädvustanud etnograafilise väärtusega kaadreid 1960ndate Peipsi ümbruse aladest ja inimestest, kaluritest, sibulakasvatajatest ja vanausulistest.