Meie vaimutugi - Eestis tehtud 10 filmi Ukrainast ja ukrainlastest

Režissöör Vitali Manski film Suguvõsa jutustab loo, mis tegelikult toimub Ukrainas peale Maidani sündmusi 2014. aastal. Miks on jäiselt tülli läinud varasemalt lähedased inimesed, kes nüüd elavad ühes riigis, aga justkui erinevatel planeetidel? Just läbi intiimse ja lähedase oma pere loo püüab režissöör ka ise aru saada, mis on toimunud rahvaga - inimestega, kes kunagi olid ühe suure riigi kodanikud - ja esitab lõpuks küsimuse: "Kas Ukraina ida ja lääs saavad üldse enam kunagi kokku?" Rännak viib režissööri oma suure ukraina pere erinevatesse elupaikadesse: läänemeelsesse Lvivi ja Odessasse, Kiievisse, Venemaa ajupestud Donbassi regiooni ja okupeeritud (paljude arvates vabastatud) Krimmi. Konflikt on raskeim Ukraina rahva katsumus peale Teist Maailmasõda ning on tülli ajanud õed ja vennad, vanemad ja lapsed. Suguvõsa paneb mõtlema laiemalt Vene-Ukraina suhetele ja varemalt lihtsad küsimused polegi enam nii üheselt mõistetavad, kui meie meedia ja poliitikud kinnitavad.

Anatoli Ljutjuk on omal moel Tallinna vanalinna legend ‒ Lääne-Ukrainast pärit mees, kes on Laboratooriumi tänavale rajanud ainulaadse maailma, mille põhituuma moodustab ukraina kultuurikeskus ja kirik. Seal tegeletakse kalligraafiaga, valmistatakse keskaegsel viisil paberit, Anatoli nikerdab oma töökojas traditsioonilisi puidust mänguasju ja valmistab vanade kloostrite vaimus raamatuid. Ligi veerand sajandit tagasi antud mungavande järgi on ta tõotanud luua iga päev midagi head. Tema igapäevasele pühendumisele esitab väljakutse Ukrainas lahvatanud sõda, mida Anatoli ei suuda passiivselt kõrvalt vaadata. Ta organiseerib Eestis humanitaarabi ja annetuste kogumise ning sõidab otse rindejoonele. Seal, omalaadses põrgu eeskojas, asub Anatoli kirja panema imelugusid, kuidas nii inimesed kui ka loomad on muinasjutulisel kombel pääsenud kõige hullemast ning teineteist aidanud. Nendest lugudest ja esemetest valmistab ta raamatu, mille eesmärgiks on transformeerida traumeerivad kogemused ning ka kõige pimedamal ajal hoida headusesse uskumise tuld.

Ukraina nimeka helilooja Valentin Silvestrovi jaoks on muusika kogu tema elu mõte. „Muusika, see on Maailma laul iseendast.” „Ma olen kuulus oma köögis. Ja sellest mulle aitab.“ Need sõnad väljendavad täpselt Silvestrovi muusika „stiihiat”. Oma muljeid heliloojast jagavad sõbrad ja head tuttavad Sofia Gubaidulina, Igor Blažkov, Andrei Volkonski, Tatjana Gridenko, Gidon Kremer, Arvo Pärt, Andres Mustonen jpt. Avaneb helilooja kujunemislugu ja loomingukreedo. Saame olla lähedal muusika loomisprotsessile koos maailma tippinterpreetidega ja võimaluse nautida tema hingeminevat muusikat.

Eestis tegutseva sõjaajalooklubi Front Line liikmed tähtsustavad mälestust Teisest maailmasõjast ning jäljendavad autentselt selles sõjas osalenud sõdurite elu. Suurejooneliselt taaslavastatakse rohkem kui 70 aastat tagasi toimunud lahinguid. Rivistused, laagrielu ja relvade tärin on justkui ettevalmistus tulevaseks sõjaks. SS-Untersturmführer Reimo juhib Waffen-SS 20. diviisi ja seersant Andrei marsib Punaarmee 11. Laskurdiviisi "Valga" eesotsas. Lahingud ajaloo pärast veel kestavad.

Ida-Ukrainas asuvas Snižne linnas keerleb kõik ümber kivisöe. Kes saab, see kaevab – pargis, tänavatel ja koguni majade all, kus vaid leidub käik mahajäetud kaevandusse. On vaid aja küsimus, millal kogu linn kokku variseb. 15-aastane Jura peab kivisütt murdes ülal oma kaht õde ja iseennast. Vaatamata karmidele oludele püüab ta astuda täiskasvanuellu sirge seljaga.

Oksana, Anna, Tatjana ja Marina on sõjas, igaühel oma motiiv, oma saatus. Naised, kelle elusid, nagu ka paljude teiste, muutsid 2014. aastal Kiievis Maidani väljakul alguse saanud rahutused. Naiste lahinguteekond kulgeb filmis läbi mitme aasta ja aastaaja, sinna mahub nii igapäevatoimetusi kui ka karme olukordi kuulirahe all. Mis üldse ajendab naisi sõtta minema? Millesse nad usuvad ja loodavad? Mis hinnaga rindejoonel vastu peavad? Ivar Heinmaa dokumentaalfilm on 2014. aasta kevadel puhkenud sõjast Ida-Ukrainas naiste pilgu läbi. Filmis on nii südamevalu kui vihkamist, armastuse purunemist, valesid otsuseid, kuid ometi ka lootust uuele elule, isegi surma halastamatu palge ees.

On olemas püha paik nimega Sanctuarium. See koht ei ole füüsiliselt fikseeritud. See on ajutine pelgupaik, kus sa ammutad immuunsust tänapäeva maailma kaose vastu.  See on paik, mille avastad iseenda sees. Aga seda on raske leida, aga sa võid külastada sarnast paika ja selle Loojat Tallinna vanalinnas. Paika tuntakse Ukraina Kultuurikeskuse nime järgi.

Iroonilise muinasjutu tegevus toimub kahes naaberriigis – Sõjakas Kuningriigis ja Õnnetus Kuningriigis. Tegelasteks noored armunud, salakavalad intrigaanid ja pöörased sõjardid. Sõjaka kuningriigi elanikud sõdivad lakkamatult ja mõttetult, Õnnetu kuningriigi omad kaebavad õnnetu saatuse üle. Nagu muinasjutus ikka, armub Õnnetu kuningriigi printsess Sõjaka kuningriigi nooresse kuningasse. Pärast suuri seiklusi ühendab neid Saatus, kelleks on väike võlutüdruk. Lõpptulemusena taipab sõjaminister, et inimese päästmine on palju parem kui tema hävitamine, printsess leiab armastuse, salakaval spioon saab teenitud karistuse. Kuningriigid hakkavad aga elama rahus, heaolus ja õnnes.

Surev poeg meenutab oma ema. Ema elab sõja ajal okupeeritud territooriumil, puhtalt heast tahtest peidab oma kodumajas haavatud sõdurit. Ta hoolitseb tema eest, nagu ta oleks tema poeg, kes on samuti sõtta läinud. Elu läheb edasi ja ema tunneb, et tal justkui oleks nagu teine poeg. Ühel päeval aga naasevad okupandid. Avastades peidetud sõduri, asutakse ema ja külaelanikke üle kuulama, et teha kindlaks, kas tegu on tõesti ema pojaga. Ema on sunnitud seisma silmitsi oma saatusega, samamoodi nagu miljonid teised emad nendel rasketel päevadel, mida ei tohiks kunagi unustada.


Film jälgib Ukraina filmirežissööri Oleg Sentsovi kohtumenetlust, kelle vahistas Venemaa julgeolekuteenistus oma kodus Krimmis tema ukrainameelsuse tõttu. Olenemata ebapiisavatest tõenditest mõisteti Oleg 20 aastaks vangi kunstlikult loodud süüdistuse alusel. Kurikuulus protsess tekitas pahameeletormi üle maailma. Euroopa Filmiagentuurist sai Olegi vabastamise kampaania peamisi toetajaid. Tegemist on absurdse Kafkaliku looga sellest, kuidas ükskõik kellest võib saada tundetu riigimasina ohver. Film on ühtlasi portree nii Olegist kui ka Koljatist, kellega ta on vastamisi.