Avaleht

Valeria Anderson

Biograafia

  • Dokumentaal- ja kroonikafilmide režissöör Valeria Anderson (1968. aastast kannab nime Anderson-Käsper) on sündinud 11. märtsil 1932 Prantsusmaal Soulac-sur-Meris, tema Vabadussõja kangelasest isa oli sillaehitaja. 1938. aastast on ta elanud Eestis. V. Anderson lõpetas 1959 Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (VGIK) mängufilmirežissöörina (oli Mihhail Rommi õpilane) ning töötas 1959–89 Tallinnfilmis dokumentaal- ja kroonikafilmide režissöörina. Anderson on teinud režissöörina 29 dokumentaalfilmi ja 98 kinoringvaadet "Nõukogude Eesti" (1959–84). 1965–67 oli Valeria Anderson õppejõud Tallinnfilmi juures loodud filminäitlejate stuudios. Ta on Eesti Kinoliidu liige (1962). 1976 anti Valeria Anderson-Käsperile Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Tema abikaasa oli mängufilmilavastaja Veljo Käsper.

    Valeria Anderson-Käsperit peetakse eesti poeetilise dokumentaalfilmi koolkonna loojaks ja üheks kriitilise publitsistika rajajaks filmidokumentalistikas (terves tollases N Liidus). Oma filmide loomisel on ta kasutanud mitmesuguseid uuenduslikke võtteid, näiteks filminud varjatud kaameraga, kasutanud sünkroonkaamerat ja toonud konflikti vaataja ette. Tema probleemfilmid on saanud auhindu nii iga-aastastel Balti vabariikide ja Valgevene kui ka üleliidulistel festivalidel. Olulisemad tõsielufilmid on "Kohtumised tänaval" (1960), "Tere, tüdrukud!" (1962), "Kivine hällilaul" (1964), "Reportaaž kuritööst" (1966), "Tagasitulek" (1966, baleriin Helmi Puurist), "Tõde" (1975), "Ketrajad" (1976), "Ma kardan kõrgust" (1976) ja "... ja supp on valmis õigel ajal" (1983).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm