Õie Orav

Filmiloolane, stsenarist ja filmilavastaja Õie Orav on sündinud 16. juulil 1934 Jõelähtme vallas Harjumaal. Ta õppis aastatel 1950–51 Tallinna Kinotehnika koolis ja töötas 1951–56 kinomehaanikuna kinos Oktoober. Lõpetas 1954 eksternina Tallinna 2. keskkooli, 1956 Draamateatri õppestuudio. Oli 1955–57 Tallinna Riiklikus Draamateatris näitleja, mängis ka filmides („Andruse õnn” ja „Jahid merel”, 1955; „Juhuslik kohtumine”, 1961) ja telelavastustes. 1964 lõpetas filmidramaturgina Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi. Oli 1961–63 stuudios Tallinnfilm mängufilmide toimetaja, 1965–67 Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklikus Kinematograafia Komitees vanemtoimetaja filmireklaami alal, 1967–70 Eesti Televisioonis filmisaadete toimetaja, 1970–73 Üleliidulise Filmikunsti Propaganda Büroo Eesti osakonnas režissöör-organisaator, 1973–81 Eesti Televisioonis mittekoosseisuline autor. Eesti Kinoliidu liige 1978. aastast, 1981–85 Eesti Kinoliidus filmiajaloo konsultant. Õpetanud 1982–83 Tallinna Pedagoogilises Instituudis filmikunsti aluseid ja ajalugu. Esinenud loengutega Tallinna Kultuuriülikooli filmiteaduskonnas ja mitmel pool NSV Liidus: Vilniuses, Minskis, Kišinjovis, Taškendis, Leningradis (Peterburis), Moskvas jm. 1992 asutas filmi- ja videostuudio Väike Orav, kus on teinud ise näitlejatest portreefilme. 

Eesti Televisioonis on ta kommenteerinud vene, nõukogude ja sotsialismimaade väärtfilme, teinud üle 200 autorisaate, nii lääne populaarsetest näitlejatest (Simone Signoret, Vivien Leigh, Gérard Philipe, Jean Marais jt) kui ka intervjuusid nõukogude filmi suurkujudega (Kirill Lavrov, Margarita Terehhova,  Vjatšeslav Tihhonov, Oleg Tabakov, Sergei Jurski, Rolan Bõkov, Vija Artmane, Marina Nejolova, Ljudmila Tšursina, Anatoli Solonitsõn, Irina Skobtseva, Sergei Bondartšuk jt.). Olnud saatesarjade „Kuidas valmib film?”, „Ja sõdur läks ...” (lühisari parimatest sõjafilmidest ja nende tegijatest), „Eesti näitlejaid filmis” (Olev Eskola, Heino Mandri, Ita Ever, Eve Kivi, Elle Kull jt) jt autor.

Temalt on ilmunud üle 30 teadustrükise ja üle 100 aimeartikli. Õie Orava uuringute põhisuund nii näitlejaid portreteerivates raamatutes kui ka filmides on olnud näitlejatöö olemuse ning selle töö erinevuste selgitamine teatris ja filmis.

Filmiraamatuid: „Innokenti Smoktunovski” (1973), „Jüri Järvet” (1977), „Huvitavate kohtumiste aasta” (nõukogude filminäitlejatest teleintervjuude põhjal, 1984), „Kaljo Kiisk” (1984, vene keeles Moskvas, NSV Liidu Kinoliidu I preemia), filmiajaloo raamatud „Tallinnfilm. I .Mängufilmid  1947–1976” (2003) ja „Tallinnfilm. II. Mängufilmid 1977–1991” (2004).

Pälvinud Eesti Kinoliidu aastapreemia 1975 ja 1977, NSV Liidu Kinoliidu preemia 1984 ning Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia 2007.