Bruno Oja

Miks ei mänginud eesti-poola näitleja Bruno O’Ya mitte üheski eesti filmis?

,,Tervitan Poolast! Sain kuulda, et Tallinnfilm hakkab tegema „Pirita kloostri viimased päevad ehk vürst Gabrieli". Väga tahaksin kaasa teha." Säherduse kirja lähetas teele näitleja Bruno O'Ya otse Wroclawist, oma kodulinnast. Alla kirjutas enesekindel mees ,,vürst Gabriel" – justkui oleks see ihaldatud roll juba tema oma. Ent ometigi jäi eesti-poola näitleja rollist ilma. Veel enam – üheski eesti filmis ei leidunud sellele uhke välimusega mehele pisimatki osa.

Ses enesekindlas, 12. detsembril 1967 masinal trükitud kirjas luges Poolas elav mees üles kõik tööd, mis parajasti käsil: „Plaanis on Ameerika-Poola filmis „Panna Maria" 1968. aastal peaosa, ekspeditsioon Ameerikas, Texases, paviljon Hollywoodis. NSVLi ja Bulgaaria filmis „Anti James Bond idamaa seiklus" peaosa. Filmimine Saudi Araabias, Kairos ja Sofias. Mosfilmis teen kaasa ,,Euroopa vabastamises" – Otto Skoržennit. Itaalia ja NSVLi koosfilmis ,,Nobeli ekspeditsioon" Larssenit koos C. Cardinale ja Mastroianniga. Ühesõnaga on kohe võimalus hakata Gabrieli tegema. Praegust vaba. Puhkan, teen autorikontserte oma orkestriga siin ja lõpetan filmi stsenaariumi „Kalevipoeg"."

Valmisolek oli, ent lõpuks ei jagunud O'Yale ,,Viimses reliikvias" mingitki rolli. Ehkki teda nähti nii Gabrieli kui ka Ivo Schenkenbergi rollis. Kõnelemata Siimu või Risbieteri osast – neidki võinuks ta kehastada. Annet jäi puudu? Pikkust jäi üle? /---/

Tallinnfilmi kunstinõukogu pidas aastal 1969 koosolekut. Selle mõttevahetuse protokollis on kirjas erinevad arvamused näitleja O'Ya kohta. Filmilavastaja Veljo Käsper nägi O'Ya hoopis Siimu rollis tükkis tema maneerlikkusega. Nukufilmi isa Elbert Tuganov pakkus, et O'Ya sobiks kõige paremini Ivo Schenkenbergi kehastama. Filmilavastaja Jüri Müüri meelest võinuks O'Ya mängida Risbieterit, ent ta rõhutas: „Kui Oja kasutada, siis ilma habemeta. Habe katab ära selle ainsa, mis temal on, anglosaksi meheliku ilu. Kui see ära võtta, pole temas midagi." /---/

Kõik otsad olid pikka aega lahtised. „Viimse reliikvia" režissööri esimene assistent Margit Ojasoon meenutab raamatus*, et Gabrieli rollile katsetati nii O'Ya kui ka Leonhard Merzinit. Nood mängisid proovides vaheldumisi Ivo Schenkenbergi ja Gabrieli. Pikka aega oli O'Ya Gabrielile, oma unelmate osale, esimene kandidaat. Režissöör Grigori Kromanovi meelest vähemalt.

,,Bruno oli nõus ja Griša oli nõus, aga Moskva ei olnud nõus," teab Ojasoon. „Seda tean täpselt. Kuna Bruno oli abiellunud poolatariga ja Poolasse kolinud, siis Moskva kinokomitee ei lasknud tema kandidatuuri läbi. Me ajasime tema pabereid ja iga kord midagi ei sobinud. Otse "ei" meile ka ei öeldud."

Hämmastav, et Moskva ametnikud olid vastu selle näitleja kasutamisele, kes aastal 1966 sai üleöö kuulsaks Leedu filmistuudio linateoses ,,Keegi ei tahtnud surra", mille lavastas režissöör Vytautas Žalakevičius. O'Ya pälvis osatäitmise eest NSV Liidu riikliku preemia. Ju siis ei mahtunud Moskva kinokomiteele tõesti hinge tõik, et O'Ya oli poolatar Annaga abielludes sidunud elu Poola rahvavabariigiga. Hoolimata sellest, et Poola oli toona Nõukogude Liidu vasall. /---/

Viira, A. (2022). Miks ei mänginud eesti-poola näitleja Bruno O’Ya mitte üheski eesti filmis? Õhtuleht, 16. nov, lk 10–11, ill.

*Paavo Kangur, Viimne reliikvia. Pilk legendi taha. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus, 2011.