Lorupi klaasivabrik (1940)

Johannes Lorupist ja tema  vabrikust

Johannes Lorup oli pärit Viljandimaalt Oiust, kus tema isa tegeles metsamüügiga. Ta  õppis klaasivalmistamist Saksamaal ja Tšehhoslovakkias (Brnos). Sealt kogemustega naastes taastas ta 1924 Meleski klaasivabriku ja 1934 kolis selle üle Tallinnasse. Lorupit mäletatakse tagasihoidliku inimese, kuid energilise ettevõtjana. Tööliste hulgas oli J. Lorup väga populaarne. 1940. aasta suvel, kui teda taheti vangistada, astusid töölised ta kaitseks välja. Kuni esimese küüditamiseni 14. juunil 1941 töötas ta Tarbeklaasi tehnilise juhatajana.

J. Lorupi klaasivabrik Tallinnas Koplis alustas tootmist endise Bekkeri tehase territooriumil 10. jaanuaril 1934. Vabriku projekteeris insener B. Steinberg. Vabriku uue asukoha otsingul said määravaks seal tühjalt seisnud hooned ning lähedal asuvad raudtee ja sadam, mis võimaldasid toota odavamalt (Meleski oli liiga kõrvaline koht). 2/3 klaasitootmiseks vajalikust liivast ning kõik sulatis- ja värvained toodi välismaalt, kuid kõik tööstuses kasutatavad vormid valmistati oma mehaanikatöökojas. 1935. aastal lisandus vabrikusse lihvimistööstus ja aastal 1937 hakati seal esmakordselt Eestis valmistama kristalli ja poolkristalli. Kristalli tootmiseks toodi eriti puhast ja peent  liiva Saksamaalt, mille sekka lisati tina ja arseeni. Tootmise edukust ja nõudluse kasvu näitab tööliste arvu kiire kasv. Kui 1934. aastal alustati 180 töölisega, siis aastal 1940 oli neid juba ligi 500. Töö klaasivabrikus oli nõutud ja üsna tasuv – näiteks teenisid kõrgema kutseoskusega klaasipuhujad isegi üle 300 krooni kuus, mis oli tollal väga hea palk. Lorupi vabrikus tegutses näitering ning igati soositi ka spordielu. Vabriku järglaseks nõukogude ajal oli tehas Tarbeklaas.
Nerman, R. (1995). Kopli. Miljöö, olustik, kultuurilugu 1918-1940. Tallinn. Lk 137-141.

Toonasest ajakirjandusest

Seoses kristallnõude tootmise alustamisega tutvustatakse ajalehe Uus Eesti vastavasisulises artiklis 1. veebruaril 1937 põhjalikumalt vabriku tootmisprotsesse ja sortimenti. Märgitakse, et meie kristall võib nüüd julgesti hakata võistlema  välismaa toodetega. Vabrikus toodetakse rikkalikus valikus kristalltooteid, sh veiniklaase, lillevaase, kannusid, kausse, vaagnaid, tuhatoose jms. Lisaks sellele valmistatakse lihtklaasist mitmesuguseid majapidamisnõusid – teeklaase, pudeleid, purke, lambikupleid jms. Kokku toodetakse Lorupi klaasivabrikus ligi 1000 erinevat kaubaartiklit.
Kodumaalt saab head kristalli (1937). Uus Eesti, 1. veebr, lk 9.

Kristallitööstuse teel varitsesid töösturit mitmed raskused. Ehitati küll vastav sisseseade ja ahjud, kuid puudusid  kristallitootmiseks vajalikud oskustöölised. Algul oli Lorup sunnitud neid isegi Soomest sisse tooma, hiljem püüti välja õpetada juba oma meistreid ja spetsialiste.  Ajalehes Uus Eesti  tutvustatakse Lorupi toodete väljapanekut Tallinna Börsisaalis näitus-messil 1937. aastal. Märgitakse, et väljapaneku naelaks on graveeritud kristallnõud, kristallist boolinõud, “magustoidu serviisid, veini- ja napsiklaasid igasuguses suuruses ja mustreis” jms. Ka poolkristall oli esindatud suurejooneliselt, lihtklaasist kaupadest olid aga uudiseks rõhukindlad  hoidisepurgid. Asjatundjate hinnangul suudab eesti klaaskaup edukalt võistelda välismaa omaga, olles samas sellest tunduvalt odavam. Selle tunnistuseks on Lorupi klaasitoodangu ekspordi suurenemine.
Näitus-messi kaunimad väljapanekud. Joh. Lorupi klaasivabriku suurareng ja tõus (1937). Uus Eesti, 10. aug, lk 5.