Avaleht » Filmiliigid

Corrida (1982)

Teet Kallase samanimelise romaani ainetel

Mängufilm | Draama Kestus: 84:17

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Psühholoogiline armastusdraama, film inimese igatsusest ilu, õnne ja elu harmoonia järele, mida saab saavutada vaid võltsi ja valet võites. Ühel hommikul pakib kirjandusteadlane Osvald Rass kokku oma asjad, et suveks loobuda linnakärast suvilaidülli kasuks ühel Punalaiu-nimelisel saarel. Suurt osa selles loobumises mängib Osvaldi noor naine Ragne. Saarel ootavad neid üllatused. Võib öelda, et peale üllatuste ja ümberhindamiste nii välises kui sisemises plaanis seal muud ei olegi. Tööd, millest Osvald unistas, saarel igal juhul teha ei saa. Esimene üllatus on Ragne kunagine tuttav Tarmo, kes kutsumata külalisena ühel päeval veest välja astub... Peale kõigile nähtava palge on kõikidel neil tegelastel veel oma sisemine varjatum determineeritus, mida filmis halastamatult alasti kistakse.

Olav Neuland oma filmist

“Kõik me vist tahaksime väljuda oma eluringist – teise, huvitavamasse maailma, lootes, et seal suudaksime inimesi paremini tunda ja armastada. Lähemegi siis korraks, aga selgub, et ei tule välja, et elame sealgi endist viisi. Võib-olla ehk sellest ongi mu uus film ”Corrida” – žanrilt tragikomöödia, ja mitte just lõbus. Pressikonverentsilt: XV Üleliiduline Filmifestival 1982 [Üles kirjut. Helle Kulo] (1982). Noorte Hääl, 15. apr.

Tee ekraanile ja vastuvõtt

Teet Kallase kümnes romaan "Corrida" ilmus 1979. aastal romaanivõistluse tööna. Kolm peategelast on asetatud ebatavalisse, kohati tragikoomilisse situatsiooni. Romaanis leidub rohkesti ulmelisi lehekülgi, mis aitavad rõhutada teose põhitooni, mitme olulise eluväärtuse jaatamist.

Esialgsete kavade järgi oli samanimelise mängufilmi stsenaristiks Mihkel Mutt ja režissööriks Kaljo Kiisk. Pärast Mihkel Muti kirjandusliku stsenaariumi II variandi valmimist loobus Kaljo Kiisk filmi lavastamisest.

Nagu kõik nõukogude perioodil toodetud Tallinnfilmi mängufilmid, läbis „Corrida“ enne lõplikku ekraanile lubamist NSVL Kinokomitee toimetuskolleegiumi karmi kadalipu. Eestikeelsele filmile oli Moskvas vaja teha sünkroontõlge, milleks sõlmitud lepingus Maria Klenskajaga on välja kirjutatud kohustus „…lugeda teksti vastavalt kõigile artikulatsiooni ja intonatsiooni nõuetele“, mis pidi tagama, et ükski autoritepoolne mõte ja nüanss tõlkes kaduma ei läheks. Vaadanud filmi, leidis toimetuskolleegium, et  „…ümber tuleb töötada  repliigid „..see kallas..“, „.. saare ost..“, „.. kainele eesti rahvale..“,  „…sinu briljandid…“ jne. Ajastu kontekstis olid sellised väljendid nõukogude filmivaataja jaoks ideoloogiliselt demoraliseerivad ning tuli Moskva survel eemaldada.

„Corrida“ äratas vaatajates suurt huvi. „Seda tõestas juba filmi esimene avalik näitamine konkursivälises programmis Tallinnas 1982. aastal toimunud XV üleliidulisel filmifestivalil, kuhu pileteid saada oli peaaegu võimatu, isegi ajalehe reklaamis oli märge: välja müüdud.“
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 232.

Film tõstis üles erinevaid  arvamusi, poleemikat ja jäi ringlema filmiametnike ja kriitikute vastakate arvamuste vahele tehes katseid sealt välja murda. „Oli neid, kes pidasid seda filmi Eesti filmidest viimase aja parimaks, ja neid, kes ühinesid karmi kriitikaga. Märkimisväärne on, et väliskriitikud suhtusid filmisse märksa leebemalt kui kodumaised.“
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991 Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 232.

Film osales paljudes filmikunsti tutvustavates välisprogrammides, kultuuripäevadel, jõudis ka Ameerika Ühendriikide ja Soome  kinolevisse. „Corridat“ esitleti kui autorifilmi, milles loojatele oli antud vabadus luua oma fantaasiarikas, improviseeritud maailm, käsitleda naise rolli mitteraamistatud moel, tuues sisse seksapiilse alatooni.

28 aastat pärast valmimist, aastal 2010 taaslinastus „Corrida“ kinos Artis sarjas "Sekstett - meeliköitvad stseenid kuues kodumaises versioonis", milles filmikriitik Jaak Lõhmus ja kirjanik Teet Kallas lahkasid  erootika teemat eesti filmikunstis. 

Filmivõtetest

Tootmine: 7.07.1981-5.05.1982
Filmivõtte perioodi pikkus: 52 päeva
Filmi tootmiseelarve: 327 154 rubla

Enamik filmivõtteid toimusid Saaremaal - Kahtla laiul, Saarekülas, Laimjala vallas. Oma talumaja koos hooneid ümbritseva talumaaga Saarekülas üürib filmigrupile Vello Tõnno. Literaat Osvald Rassi linnakorteri sisevõtted on filmitud akadeemik Vello Tarmisto korteris Tallinnas ja lastekodu võtted Tabasalu lastekodus Harjumaal. Filmis suurepäraselt esinenud 16 Mustjala kolhoosi inventarinumbritega pulli antakse materiaalsel vastutusel hoiule filmidirektor Raimund Feltile. Pullid on 13-18 kuud vanad ja kaaluvahemikus 218-280 kg.

Venekeelne dublaaž: stuudio Lenfilm 1982, III kvartal.
Dublaaźi reźissöör M.Korotkevitš.
Dublaaźi helioperaator J.Tšenjakovskaja.
Goskino poolt vastu võetud üleliidulisele ekraanile 02.04.1982.
ENSV Kinokomitee annab välja linastumisloa  nr 21/82  03.05.1982 mängufilmi "Corrida" (2440,5 m rakorditega)  demonstreerimiseks  ENSV kinovõrgus igale auditooriumile tähtajatult (Nr MB-06304, 06305 03.05.1982).
ENSV Kinokomitee annab välja linastumisloa  nr 21/82  03.05.1982 reklaamrulli "Corrida"  (55,2 m rakorditega) demonstreerimiseks  ENSV kinovõrgus igale auditooriumile tähtajaga 31.12.1983 (Nr MB-06306, 06307 03.05.1982).

Filmis kõlanud luulest

„Kesk linnapõlemist ja võigast hädakisa ma taarun tummalt oma teed.”

Filmis jäävad arusaamatuks paljud asjad, mis Teet Kallase samanimelises romaanis ära on seletatud. Ka see, miks Ragne (Rita Raave) need juhuslikult leitud read Osvaldile (Rein Aren) ihualasti ja nii bravuurselt ette kannab.

Salm, mis läheb edasi nii: „ ...et leida mõni sõõmgi lisaks/ kahjutulele mu enda sees”, pärineb romaanist ja on Kallase enda kirjutatud. Romaanis ilmub Osvaldi unenäkku legendaarne poeet Mart Viitar, loeb seda ning Edgar Artur Raasma varjunime all luuletav Osvald „varastab” read endale.

„Corrida” teise luulestseeniga on asi selge. Tarmo (Sulev Luik) kannab ette: „Mu taat on tuletõrjuja, / kuid mina tuletorkija. / Me süütame, me pumpame / ja üksteist üle trumpame.”

Tegu on Hando Runneli luuletuse „Mu taat on tuletõrjuja” esimese salmiga (kogust „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks”). Lisaks kuuleme ridu 9–14. Osvaldile lõbus luuletus meeldib, ta naerab tükk aega, ehkki muidu Tarmot ei salli.

„Corrida” läheneb poeesiale ka süvitsi. Tarmo teeb Osvaldile etteheite: viiekümnendatel kirjutanud too lihtsameelseid hümne tööle, kuuekümnendatel õhulisi vabavärsse, seitsmekümnendatel haikusid, „nüüd aga matkite lihtsalt Juhan Viidingut”. Romaanis seda kohta pole. Kallas arvab täna, et see lause võis raamatu toimetamisel välja jääda ja stsenaariumisse taas tagasi tulla. Tunduvat igatahes tema moodi.

Märka, V. (2012). Miks see maailm küll kummuli käis? Eesti filmisajandi kümme eredamat luulestseeni. Sirp, 22. juuni. 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm