Avaleht » Filmiliigid

Ainus pühapäev (1990)

Filmi originaalpealkiri: Единственное воскресенье

Telemängufilm | Draama Kestus: 68:10

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Filmi tegevus toimub II maailmasõja järel kusagil siin kohutavalt laastatud Eestimaal. Ilmset laastatust kannavad endas nii hooned kui inimesed. Esile kerkib kahe noorukese venna Aleksi ja Ilmari muserdunud elukäik. Muserdunud on ka nende vanemad, kelle elu näib jätkuvat vaid mingist inertsist.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 574.

Filmi valmimisest

Film on NSVL Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee tellimus.

„Ainus pühapäev“ on Sulev Keeduse esimene mängufilm, olles samal ajal ka Moskva Režissööride ja Stsenaristide Kõrgemate Kursuste lõputöö. Paraku olid ajad juba sellised, et Venemaale diplomit kaitsma lavastaja enam ei läinud. Siiski on film tehtud Kesktelevisiooni nõudmisi arvestades ning eesti näitlejad kõnelevad seal ladusas vene keeles.

Film valmis Veiko Jürissoni originaalstsenaariumi põhjal, mis oli saanud vabariiklikul stsenaariumide võistlusel II preemia. Algstsenaariumis kandis film pealkirja "Elu ainus pühapäev". Stsenaariumi tõlkis eesti keelest vene keelde Vitali Belobrovtsev.
Elmo Nüganenile
oli Aleksi roll filmidebüüt.

„Ainus pühapäev“ äratas tähelepanu. Mängufilmide aasta-arutelul nimetati S. Keedust perspektiivikaks nooreks režissööriks. Aeg on näidanud, et öeldu peab paika.
Allikad:
Oja, M. (2009). Mällu tätoveeritud asjad. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 109-117.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 574.

Filmikriitik Martin Oja „Ainsast pühapäevast“

„Filmi tegevuspaik on ühtaegu eksistentsialistlikult anonüümne, teisalt samastatav kõikide kõledate ja kannatanud maakohtadega 1954. aastal. Endisele nõukogude inimesele ei vaja see aastanumber kommentaare. /---/ Sellesse abstraktsesse maakohta, kuid konkreetsesse aega sõidab rongiga filmi peategelane Aleks (Elmo Nüganen). Ta läheb nädalavahetuseks vanemate juurde (Mari Lill ja Evald Aavik), kellelt kuuleb, et tema vend on laagrist vabanenud ja nüüd kodukandis liikumas. Vend Ilmar (Erik Ruus) on varasemas elus olnud kunstnik, kuid laagris sõbrunenud retsidega, kes ta oma kaitse alla võtsid. Nüüd on bandiit Punase Edgari (Arvo Kukumägi) jõuk Ilmarile jälile saanud ja nõuab, et ta vastuteene osutaks ning nende kampa tuleks. Ilmar ei taha rohkem kurjategijatega kokku puutuda ning üritab neid vältida. Sellest kujuneb üks filmi pingetest ning ängistustest. Ilmar näib vaimselt laostunud, ta ei tea, mida teha ja kuhu minna, sest peab kartma enda ja lähedaste elu pärast. Optimistlik Aleks üritab venna elu rööbastele seada, kuid tõelus ja ideed  osutuvad eri asjadeks.

Vendade vastandumine on vähemalt sama kandev osa filmi dramaatilisest skeletist. Aleks on elujaatav, kahe jalaga maas seisev proletaarlane, kellele meeldib tervitada uusi väljakutseid ning ennast külma veega karastada. Ilmarit ümbritseb kibestumus ja minnalaskmine, mis varjutab unistused ja plaanid. Kuigi lugu vihjab kaude stereotüübile „heast” ja „halvast” vennast, pole asi tegelikult selles. Aleks on küll kujunenud väliselt eeskujulikuks nõukogude inimeseks, kuid ka temal on oma kibedused — seni pole täitunud soov saada inseneriks. Ei saa öelda, et Aleks oleks konformist või sündinud võitja igas olukorras — mõlema venna minevik ja katsumused näivad paljuski erinevad ja peale selle annab film neist aimu vaid riivamisi. /---/

„Ainsas pühapäevas”, mis segmenteerub mõttelisteks peatükkideks nagu kaks hilisemat mängufilmigi, on selgelt välja kujunemas hilisemale Keedusele omane sümboolika. Kui „Georgicas” ja „Somnambuulis” aimub kõrgema jõu paratamatut kohalolu lennukite häältes, siis „Pühapäevas” täidab seda rolli rongi kujund. /---/

„Keeduslikuks” võib nimetada ka filmide käigus süvenevat nähtamatut pinget, ajahambast puretud hoonetega maastikke ning hingeliselt armistatud inimesi. „Pühapäevas”, millele vajutab oma pitseri Erkki-Sven Tüüri nukrust sisendav muusika, võimutseb varakevadine jahedus, poolsulanud lumi ning vareste kraaksumine. Kõledus saab eneseküllaseks kurjakuulutavas kivimurrus, kuhu sõidetakse pühapäevasele piknikule.

Filmi vaatamisel tekkisid mul kerged paralleelid varase Jim Jarmuschi tööga „Võõram kui paradiis”, mis on küll komöödia, ent väljendab samuti inimese ja aegruumi vastuolu, immigrantide pidetut olemist Ameerikas. Jarmuschi Ameerika on süvatasandil üllatavalt sarnane sõjajärgse Eestiga: mõlemas paigas on toimunud humanitaarkatastroofid. Üks kultuur ja elamiskord on hävitatud ning uued asukad on mõistetud mälestuste ja varemete vahele, sõltumata sellest, kui teadlikud nad ise on oma saatusest."
/---/
Oja, M. (2009). Mällu tätoveeritud asjad. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 110-113.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm