Febris (1997)

Filmi saamisloost

Lühimängufilm "Febris" on režissöör Andres Puustusmaa debüütfilm. Selle saamisloost kirjutab ajakirjanik Sirje Maasikmäe  Õhtulehes (23.11.1996) järgmist. Videomängufilm toonase tööpealkirja all "Kire mängud" võetakse 1996. aasta sügisel üles kunagise Tallinna tselluloosi- ja paberivabriku mahajäetud hoones. Võtted trööstitul tööstusmaastikul sunnivad ajakirjanikku tõmbama paralleele Tarkovski "Stalkeriga", kuid Puustusmaa eitab kategooriliselt igasugust seost mõlema filmi vahel.

Filmi idee sündis rootsi kirjandusklassiku ja Nobeli preemia laureaadi Pär Lagerkvisti fašismivastasest romaanist "Kääbus" (1944, e. k. 1965). "Mulle on see romaan alati tohutult meeldinud. Kääbuse-teema on minus alati olnud, kääbus, kes on meis endis, igas inimeses," rõhutab Puustusmaa. "Ühendust võeti ka kirjaniku poja Benkt Lagerkvistiga, kes soovis, et tiitrites mainitaks, et film on inspireeritud "Kääbusest."

Leitud võttepaik mahajäetud vanas paberivabrikus oli ängistav, vapustav ja inspireeriv koht - tõdevad nii Puustusmaa kui produtsent Aare Tilk. "Tingimused olid huvitavad, aga rasked: külm, rõske, jalus nime ja otstarbeta kola. Taamal tilkus või sumises aina miski. Näitlejail tuli heita õlult kasukad, et ruumis, kus õhkusid härmapilved ja varbad külmetasid, libiseda sügavasse vette," meenutab režissöör.

Lühifilmi eelarve oli 400 000 eesti krooni, millest Eesti Kultuurkapitali toetus kattis 180 000 krooni. Oma esimese filmirolli teeb selles teismelise peretütre osas Marianne Kütt, kelle Puustusmaa leidis lavakunstikooli sisseastumiskatsetelt.
Maasikmäe, S. (1996). Kummalised kirgede mängud. Õhtuleht, 23. nov, lk 15.

Film esilinastus 14. märtsil 1997 Tallinna Kinomajas ja TV 3-s. Esilinastusel soovitas Andres Puustusmaa oma filmi vaadata kui mittesüžeelist, värvidest koosnevat luuletust.
Raudam, T. (1997). Trimalchio pidusöök. Postimees, 17. märts.

Filmist kriitiku pilguga

Kääbusmõõtu filmidebüüt - nii võttis Margot Visnap pettunult kokku oma "filmielamuse" pärast teose esilinastust TV 3 kanalil, heites uudisteosele ette katteta pretensioonikust, nõrka stsenaariumi ja sisulist hägusust.

"Algaja filmitegija taotlus selgus esimestest kaadritest: üritatakse pakkuda läbinisti kunstilist filmi, kus esiplaanile tõusku režissööri sügav mõte. Hoolikalt sätitud kujundlikud kaadrid, staatiline või rõhutatud aeglusega liikuv kaamera, näitlejate teatraalne mäng, stalkerlikku keskkonda paigutatud tegevus, maailmalõpu atmosfäär, pateetilis-ängistav muusika - kõik pidi mõista andma, et tegu pole tavalise, lineaarse filmikesega. Tulemus aga ei küündinud ambitsioonikast meeleolutsemisest kõrgemale."

"Filmis opereeritakse suurte mõistete ja tähendustega," jätkab Visnap: "armastus, vihkamine, sõda, vägivald, võõrandumine, patud, lunastus, pidu katku ajal, elu, surm...Tegelaskujud, kõik ikka kummaliseks võõritatud, jäeti vist taotluslikult vaid märkideks."
Visnap, M. (1997). Kääbusmõõtu filmidebüüt. Eesti Päevaleht, 17. märts.

Samal ajal Jaak Kilmi leiab just positiivset selles, et  film pakub "võimaluse mõtiskleda metafoorse allegooria ekraniseerimise võimaluste üle," olgugi, et tulemus on (veel) lõpuni vormistamata. ""Puustusmaa "Febris" on omalaadne nähtus kinos - film-CD ROM - tohutu kujundite ja piltsümbolite kataloog (värvid, elemendid, armud, surmad, tsitaadid jne.), mis pakub vaatajale välja legoklotsilisi kombineerimisvõimalusi. Selles näen mina Puustusmaa suhtlemist vaatajaga. See ongi vormistamatuse võlu - vaataja adub liikumisvõimalust."
Kilmi, J. (1997). Palavik? Teljenihe? Sirp, 4. apr, lk 25.