Eesti NSV 20. aastapäeva pidustused (1960)

XV laulupidu ja VI tantsupidu

XV laulupidu (20.-21. juuli 1960) peeti esimest korda uue unikaalse spetsiaalselt laulupidudeks mõeldud laululava all. Laululava arhitektiks on Alar Kotli, insener Heinrich Laul ja akustik Helmut Oruvee. Laululava ehitustöid oli alustatud juba 1957. aastal ja see valmis vahetult enne üldlaulupidu. Rekonstrueeriti kogu Lauluväljak, selle käigus oli projekteeritud ka 42 meetri kõrgune tuletorn. Laulukaare puitkilpidest akustiline ekraan - kahe kumerusega hüberboloidne paraboloid - tagab hea kuuldavuse häälerühmade vahel ja kogu lauluväljakul. Uuel laululaval oli võimalik kiirendada massikoori lavalist liikumist, algus- ja lõputseremooniate korraldamist.

19. juulil algas VI tantsupidu (rahvakunstiõhtu)  Komsomoli-nimelisel staadionil (praegune Kalevi staadion). Esinesid tantsijad ja võimlejad, neid saatsid rahvamuusikud. Etendusel oli kandev teema - kolhoosi pulmapidu. Tookordse kirjelduse kohaselt oli see rahvaste sõprusest jutustav lavastus, kus lähtuti eesti rahvuslikest kommetest. Lisaks tantsudele esitati rahvastseen eesti pulmakommetega. Ideeks oli kolhoosinoortest abiellujate vanuse (20) võrdsustamine Eesti NSV vanusega, nii viidi nende pulmapidu kokku Eesti NSV 20. aastapäeva pidustustega. Pidu lõppes traditsioonilise „Tuljakuga“, mille ajal põlesid iga tantsijate ringi keskel tõrvikud, mis lõpetuseks tulesõõriks koondusid.

Tantsupeo proloogi ja epiloogi oli kirjutanud Paul Rummo. Neis ülistati tantsijaid, muistset vabadusvõitlust, rahvaste sõprust ja rahu.

Laulupeo rongkäik 20. juulil kulges Estonia puiestee ja Narva maantee kaudu Lauluväljakule. Rongkäigu lõppedes pidi toimuma laulupeo esimene kontsert. Vaevalt olid esimesed peolised kohale jõudnud, kui algas tugev vihmasadu, mis paduvihmaks muutus. Laululavale vihma varju end kokku surunud koorid ei lasknud aga tujul langeda, varsti hakkasid omal algatusel kõlama laulud peorepertuaarist ja ka väljastpoolt seda. See tekitas segaduse peo korraldajates. Olukorra lahendusena juhatas G. Ernesaks mõne pala. Lõpuks vihm küll lakkas, kuid planeeritud kontserdist sel päeval asja ei saanud.

Toimumata jäänud kontserdi laulud lisati mõningaste kärbetega teise päeva programmi. Selle tulemusel venis kontsert peaaegu 8 tunni pikkuseks. Kavas olid eesti ja nõukogude heliloojate teosed, repertuaar oli ideologiseeritud. Pärast A. Müürisepa poolt peetud peo avakõnet ja avalaulu esitasid ühendkoorid Eugen Kapi kantaadi “Läänemeri – rahumeri” (sõnad Ralf Parve). Enne laulupidu oli kavast maha tõmmatud Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”, mille paljud koorid olid juba selgeks õppinud. Kuskil lavanurgas võeti viis aga lauljate omal algatusel üles ja sellega läks kiiresti kaasa kogu ühendkoor. Lauldi kaks esimest salmi, alles kolmanda alguseks tõusis pulti Gustav Ernesaks ning juhatas lõpuni. Sellest peost alates kujunes “Mu isamaa on minu arm” kõikide pidude tundeliseks, lauljate ja kuulajate jaoks hümniga võrdsustuvaks lõpulauluks.

Laulupeol ja rahvakunstiõhtul kokku oli 29273 osavõtjat 875 kollektiivist. Eelregistreerimisel olid need arvud tunduvalt  suuremad. Üldjuhte oli 13, ühendkoore juhatasid Gustav Ernesaks ja Jüri Variste.

Just selle laulupeoga kujunes välja tänapäevane laulupidude struktuur . Traditsiooniliseks sai ühendkoori kogunemine algus- ja lõputseremooniaks, a capella laulupeokantaadi ettekanne.  Uue kooriliigina võtsid peost osa poistekoorid.

Vaatamata ilmastikukapriisidele loeti laulupidu kordaläinuks.  Eriti vaimustatud olid esimest korda üldlaulupeol viibinud külalised, kes väitsid, et midagi taolist pole nad kusagil varem näinud.

Ringvaade  Eesti NSV 20. aastapäeva pidustused sai üldhinnanguks "eeskujulik", hinnang režissööri tööle oli "eeskujulik", helioperaatori tööle "hea"